See ei ole nii (nagu teile paistab)

See näidend on minu armastusavaldus teatrile. Hakkasin seda kirjutama üle kümne aasta tagasi, sest ma lihtsalt ei saanud teisiti. Minu ja teatri vaheline kirglik suhe tuli lahti seletada. Iseendale. Südame pealt ära.

Millest see räägib? Teatrist. Teatri mõttest ja teatri mõttetusest. (Elu mõttest ja elu mõttetusest.) Näitlejatest. Näitekirjanikest. Lavastajatest. Tavalistest inimestest. Jumalast.

Selles loos esitatakse palju küsimusi, kuid ei vastata ühelegi. See on pilgeni täis paradokse, nii nagu on minu meelest teatergi. Uus meetod välistab eelmise, mis omakorda välistab varasema – ja nii edasi. Kuni jõuame ringiga algusesse tagasi. Midagi ei saa lõplikult uskuda ja milleski ei saa sada protsenti kindel olla. Kõik narratiivid saavad ära narritud. Isegi sõnade tähendused pannakse kahtluse alla.

Kumb on tõelisem – elu või teater? Millal on näitleja rohkem päris – kas siis, kui ta mängib, või siis, kui ta on? Tekst uurib näitleja (inimese) hirme: läbikukkumishirmu, eksimishirmu, hirmu olla häbistatud. Ühesõnaga – hirmu olla laval. See näidend ei tea, mida ta tahab, aga ta teab, et ta tahab midagi!

Ingomar Vihmar