Vastused Korduma Kippuvatele Küsimustele

- Ütlesite, et lõpetate aga teil on endiselt mängukava üleval. Kas te siis lõpetasite või ei lõpetanud?

Lõpetasime Rataskaevu tänaval. Sealne uks on esimest korda 30 aasta jooksul igapäevaselt suletud. Tõsi - kevade jooksul keerame selle lukust lahti, kui on teatrisaalis või salongis midagi näidata. Püüame enne suve kõik oma olemasolevad lood nö “lõpuni mängida”. Mõned neist toimuvad ka Rataskaevu tänaval. Uusi lugusid seal enam ei sünni, “Libahunt” oli viimane.

- Kas Von Krahli tegevus jätkub? Kui, siis mil moel?

Hooaja lõpuni näitame kõike seda, mis meil on. Ainuke meiega seotud uuslavastus on Saša Pepelyaevi uusversioon “Luikede järvest”. Järgmine hooaeg algab Telliskivi Loomelinnaku teatrimajas (kus siiani toimetas Vaba Lava) ja osaliselt ka Nobeli saalis Valukojas. 

- Kas trupp jätkab?

Praegune kahjuks mitte. Osad jätkavad eraldi üksusena Ekspeditsiooni nime all, osad vabakutselistena. Vanad olijad muidugi jäävad.

- Mida siis uuest Von Krahlist oodata?

Nagu ikka, tahame teha Maailma Kõige Ägedamat Asja. Tahame parandada oma tehnoloogilist võimekust ja jätkata iidse tarkuse kombineerimist uute vormivõtetega. Armastuse nimel, igatahes.

- Mis saab Rataskaevu tänava majadest?

Ootavad uut peremeest.

- Mis juhtus? Miks te üldse kolite?

Pikk jutt lühidalt: vanalinna väljasuremine, kolmandat aastat kestev kasiinoehitus kõrvalmajas, covid, riigipoolse toetuse järjekindel kahanemine. Kõik kokku moodustab selge sõnumi: on aeg.

- Mis värk selle rahastusega on? 

Ei tea. Oleme vist ainus teater, mille riigipoolne toetus on iga-aastaselt vähenenud - viimase nelja aastaga pea veerandi. Erinevate ettekäänetega on ta tänaseks väiksem, kui 10 aasta eest, aastal 2013. Mitme riigi SA toetus on samal ajal kahekordistunud. Kuludest ei taha rääkidagi. Tegelikult ei taha sellest teemast üldse rääkida. Ei räägigi.

- Minister räägib reformist ja komisjonist ja päästmisest?

Las ta jääb.

Kokkuvõtteks:

Me töö on lõpetatud Rataskaevu tänaval -

seal tuisus kõrguv raske uks on kinni! Lukustatud vaskse võtme kolmel pöördel

esmakordselt pärast kolmekümmet aastat kehalist ja vaimset rõõmu. Kuid!

Veel mõned korrad kevadel see roostes taba keeratakse lahti, ent ainult siis kui mõistlik põhjus on -

kas teatrisaalis, saalongis või mujal - me vaimurikkad teosed avanevad veel, kuid ainult neile,

kes taibanud on jätta sinnapaika kõik lootuse ja veendumused ning kel julgust kummardada ainult

tõsielu tuld.

Kuid selavii - te silme ette ühtki uudismõtet,-teost või -leidust ei satu meie tehtut,

ses armsas, nunnus vanalinna majas, sel laval, kus kord ohitud ja jõõratud  sai mehemoodi.

Sest “Libahunt” seal viimseks hüüatuseks jäi. Ja omamoodi karmiks koodaks, brutaalseks ättituudiks,

mis kaugel seisab peeneist kombeist.

ja hüüatuse sisu, lihtsail sõnul, et ka lollil oleks selge:

Mine…khm, piletit ostma!

Kuni neid veel on.

Ja ära murra pead, miks tapeti üks kaunis pistrik

ja kraaksub künnivares - see ta viis.