Kas pole parimad need olukorrad, mis on spontaansed? 

Või need juhtumused, mida sa kogemata märkad?

See hetk, kui sa libised sünkroonis koos võõra inimesega ja te mõlemad väldite seda kukkumist sama moodi. Te kõnnite edasi nagu midagi poleks olnud. Aga ainult sina nägid seda, sest ta kõndist sinust natuke diagonaalis eespool. 

Tihtipeale saab kinolinal või mõnel muul ekraanil näha, kuidas detektiiv, kes juhtumit lahendada ei suuda, läheb hoopis jalutama, räägib sõbraga või võtab hetke ja jääb lihtsalt istuma. Enamasti just sellisel hetkel ta märkab mõnda muud detaili, mis ei ole uurimisega üldse seotud, aga mis paneb teda mõtlema lahenduskäigule, mille peale ta tuli selle pärast, et ta võttis aja maha ja hakkas märkama võimalusi enda ümber. 

Sellist hetke võiks nimetada serendiipseks, sest see oli õnnelik kokkusattumus, et detektiiv just siis peatus ja probleemile lahenduse leidis. 

Lavastus ei ole detektiividest. Küll aga hetkedest, mis mingil põhjusel kogemata lahenevad. Etenduses saab näha nii kehalisi, verbaalseid, absurdseid kui ka tavalisi juhtumisi, millega mingil viisil õnnelik juhus kaasas käib. 

Lavastuse idee sai alguse spontaansetest hetkedest elus. Meie ümber on nii palju süsteeme ja struktuure. Seega on värskendav, kui tekib mõni spontaanne hetk, kus ei ole täpselt kindel, kuidas asjad edasi lähevad. Aga siis juhtub miski, mis olukorra kulgu suunab ja viib millegi ootamatuni. Selline hetk tekitab tugeva tunde. Ma leian, et seda enam võiks sellele joone alla tõmmata. Sealt tekkis soov spontaansust ja kokkusattumusi esile kutsuda, anda võimalusi neil tekkida.