Wolverine tagasitulek tähtede juurest

| Kaur Kender |

| Kaur Kender |

Kõigepealt kuulujutud. “Täis de niro laks. Ta on tüki jaoks nagu raging bull juurde võtnud” ja “see ei ole show varastamine. See on vägivaldne röövmõrv” ja ”Taavi Eelmaa, tead, noh Taavi EELMAA!”

Ma teadsin, et ma pean igal juhul seda nägema. Jutt käib Von Krahli back2back-etendusest “Puhastatud” ja “4.48 Psühhoos.” Autor Sarah Kane. Lavastanud Juhan Ulfsak. Vähe ma teadsin, et peale esimest poolaega jooksen röökides välja bersergina ja kirjutan nagu troll hate-meile kõigile asjasse puutuvatele inimestele, kellest hoolin. Ok, täpsemalt ühele. Solvasin arutult. “Suvetuurilaks” ja “Von Krahl on nüüd NO-Teater” ja “Kõik on läbi. Your biggest fan, Stan.” Hirmus piinlik.

Arana, häbis, kahetsedes hiilisin paari päeva pärast Von Krahli tagasi. Ahjaa, vabandasin enne, et olin teatris telefoniga vehkinud, tropp noh. Anti andeks. Või vähemalt nii ma @VonKrahliteater retweeti tõlgendasin. Ostsin pileti. Istusin.

Seniajani ei saa aru, miks mul katus ära sõitis. Nojah, ma olen kogu aeg põlanud ühte teist teatrit, kes käitub autoritekstidega väga halvasti (NOjah), ma olin näinud just ühe stsenaariumi äraviskamise filmi (kirjutasin sellest), ma olin lugenud teist korda väga primitiivset raamatut (ma ei kirjuta sellest). Ja sõbrad, need kes tavaliselt hulluse kanaliseerida aitavad, nemad olid kuidagi kaugel. Kahtlustasin kõiki sitapea olemises. Polnudki muud kui mina ja teater. Armastus? Armastust ei ole.

Kohe, kui teine poolaeg ehk “4.48 Psühhoos” algas, andis psühhoos järele. Paar nõrganärvilist, kes lahkusid saalist, andsid jõudu juurde. Nende kaotus oli minu võit. Ma keerasin pea viltu ja vaatasin, nagu laps vaatab, kuidas isa teeb midagi mõõtmatult keerulist. Midagi kaduvat. Nagu magnetofoni või televiisori remont. Kuidas ta teeb, ja mis kõige uskumatum, korraga kostab heli, korraga tuleb ette pilt. Ja lisaks sellele vaatasin ma looma. Inimaias.

Taavi Eelmaa on Wolverine. Ta on kõige ohtlikum, kui ta on kõige haavatavam. Ja jeesus-ristilsurev-kristus, kui haavatav ta on. Kuidas ta liigutuse ja sõna ja sosina haaval võitleb edasi tagasi hullusest ja ära, tagasi ja ära, piinavad sekundid, minutid, päevad. Ööd. Nimekirjad asjadest, mis ei toimi. Ainus, mis veidi toimib, on nimekirjad. Berserk saalis saab aru, et see on OK, mida ta tundis. Ta võib oma raevu kokku voltida. Tema eest on kannatatud. Kannatatakse.

Ja kui tapvalt ohtlik on see, mis seal black boxis toimub. Et mitte vigastatud või surma saada on publik pandud puuri. Eraldatud temast. Turvakaamerad. See on ainus võimlus, kuidas Wolverinet näha petlikus ohutuses. Vähe see publik teab, et adamantium… noh, sina ju tead, mida ma jauran.

Taavi Eelmaa. Ja tüki esimeses pooles olnud noored näitlejad vaatavad. Ma sain aru, et nad vaatavad, pea viltu, nagu mina. Isegi kui nad elus midagi rohkem teatris ei tee, siis nad saavad alati öelda, et nad nägid seda. Ja nüüd, selle kogemuse kõrguselt, mis lahutab mind teistest surelikest, kes ei ole näinud Taavi Eelmaad psühhoosis, saan ma öelda: seda, mida noored tegid, seda “Puhastatut,” seda oli ikkagi vaja. Ja ka minu raevu oli vaja. Mu piinlikke stani-kirju oli vaja. “Puhastatud.” See saab puhastatud ja andeks antud. “Puhastatud” Sarah Kane’i mõttes võis ju feilida. Aga Juhan Ulfsak tegi selle ära, mida tahtis.

Ta teadis, mida paljud ei teadnud. See “Psühhoos” on Taavi Eelmaa “Tagasitulek tähtede juurest.” Mees, kelle jaoks raha on abstraktne ja surm konkreetne. Tagasi nende juurde, noorte juurde, kelle jaoks on aga raha konkreetne ja surm abstraktne. Maailm on muutunud. Aga Taavi muudab teda uuesti. Ja see puur, mis meid kaitseb. Tead. Kui ta tahab, siis ta tuleb. Otse.

Teistel teatritel on hetki. Von Krahlil on tase.

Avaldatud: Kaur Kenderi blogi / 6.10.2013 & Postimees Arter 5.10.2013