Von Krahlil algas teine noorus

| Janar Ala |

| Janar Ala |

Von Krahli teater oma kompromissitus puhta kunsti püüdluses on Eesti taasiseseisvumisjärgse teatripildi märgilisim üksus.
Vahepeal erinevatel põhjustel rohkem kui aastaks pausi teinud trupp on homme esietenduva lavastusega «The End» oma vanas koosseisus tagasi.

Et kohe lihtsalt ja selgelt paika panna, siis räägib «The End» loo ühe maailma lõpust. Sündinud on lavastus kollektiivse loome tingimustes ning kõik kuus osalevat trupi liiget – Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Tiina Tauraite, Erki Laur, Mari Abel ja Riina Maidre – on ka teksti autorid ja lavastajad.

Enne maailma lõppu

«Tõe järele vaatasime siiski Taavi poole,» ütleb Erki Laur naljaga pooleks.
Eelmaa põrgatab palli tagasi. Mainib, et teksti valmimist juhatas ta küll, kuid paljast tekstist teater ei sünni. «Me töötame bändina. Kõik teevad seda, mida nemad kõige paremini oskavad,» kirjeldab ta loomingulist meetodit.

«The Endi» eesmärk on näidata seisundit ja küsimusi, mis võib meid vallata siis, kui maailma lõpuni on jäänud konkreetne ajahulk – on see siis aasta, kuu või päev. Kas jätkata samasuguste väärtushinnangutega või valida mõni uus tee, seisab meie ees dilemma.

Võimalusi maailma lõpust rääkida on mitu, üks neist on näidata suuri sündmusi, panna tornid langema ja veevood lainetama. «The End» on valinud teistsuguse tee.

«Meie maailma lõpp on pigem isiklikumat laadi – see on meeleseisund, kui taipad, et endistviisi, status quo’na enam jätkata ei saa,» annab Eelmaa aimu lavastuse tonaalsusest. «Pigem huvitavad meid uued maailmad, see, mis saab pärast lõppu, see uus, mis tõuseb vana varemetele.»

«The End» tähendab eesti keeles lõppu ja sümboolseid tähendusi võib Von Krahli kontekstis sellele anda küll. Erki Laur räägib, et tausta või metafoorina võib seda mingis mõttes käsitleda kui ühe elukaare kokkuvõtet. «Tulime kümme aastat tagasi selle trupiga kokku, võtsime vahepeal pausi ja nüüd oleme vana koosseisuga jälle tagasi, comeback-etenduseks ju väga hea pealkiri,» ütleb ta.

Ka Eelmaa räägib, et algne mõte oli Von Krahli trupp, nüüdseks juba nooremas või keskmisemas keskeas, jälle kokku võtta ja näidata, et see ei ole mitte vanas mineviku- või nostalgiapulbris sõitmine, vaid uus ja jultunud samm tuleviku poole uute inimeste ja teise noorusega.

Pausi kohta ütleb Eelmaa, et tema arust seda ei olnudki. «Kõigi elu ja arengutee läks ju edasi. Pigem võib võtta pausi ja nüüdset lavastust kui uut sammu arenguteel. Ma ei teagi, on see siis samm kõrgemal või lihtsalt samm edasi.»

Seega – kui küsimus on väärtushinnangute muutmises või seisakus, valib Von Krahli trupp ikka muutumise tee. «Arengu ja muutusteta pole ju mõtet teatrit teha,» on Eelmaa kindel. Ja autobiograafiliste sugemete kohta lisab ta, et need on näidendis olemas, kuid mitte liiga pealetükkival moel.

Saavad ise hakkama

Juhan Ulfsakilt küsiti sellesama lehe veergudel 2008. aastal, mis võiks Von Krahli teatrist tulevikus saada. Ulfsak arvas, et pärast pausi tahaksid nad oma asju ainult trupi ja Peeter Jalakaga lavastama hakata ning loobuda külalislavastajatest. «Oleme neilt juba õppinud küll,» ütles Ulfsak toona.

Eelmaa mainib selle peale, et eks see natuke «keel põses» välja sai öeldud, kuid lisab, et talle meeldiks selline variant väga. Ta toob näiteks Showcase Beat Le Moti või Baktruppeni, teatritrupid, kes just sellise ühise autorluse põhimõtte järgi toimetavad. Ja lisab lõpetuseks – ega kedagi Von Krahli trupist järele aitama ei pea.

Avaldatud: Postimees / 18.03.2010