Von Krahli “Ori”

| Martin Luiga |

| Martin Luiga |

Von Krahl on teile tüki teinud ja tahab, et te seda vaatama läheksite. See on pisike tükk, Külgkorvi seeriast, kahe inimese loometöö sünnitis (Ivo Reinok ja Jana Solom). Seda käiakse vaatamas Von Krahli pööningul. Kui selle peale niimoodi vaatama hakata, siis see on mingi hea viissada aastat vana pööning (väide põhineb oletusel). Igal juhul, see ei ole üldse selline koht, kuhu keegi liiga palju satuks, teatrirahvas isegi on seal alles viimasel ajal kondama hakanud. Nüüd on sinna kasin kuid armastusväärne toake püsti pandud, kantud mahlakast üheksakümnendate vaimust ja valgustatud ainult küünaldest ja teleriekraanist. Toas elab ori.

Ori on kiiduväärne olevus, kes ei ole minetanud oma ekspressiivsust ja kujutlusvõimet. Ori teeb oma toas neid asju, mida inimene ikka üksi oma toas teeb (või vähemalt peaks tegema), aga noh, sina näed neid ka. See on üks antud etenduse põhilisi kandekohti. Ei saa üheselt öelda, et orjal oleks hea olla, aga vähemalt ei ole nii, et tal kuidagi olla ei oleks. Tal on kuidagi olla ja tal on midagi teha. Ori on relatiivselt pika ketiga seina küljes kinni, kett läheb mitu tiiru ümber kaela ja on tabalukuga kinni. Algul ei tekita kett mingeid küsimusi ega näi ka orja liialt häirivat, tundub, et ta on kuidagi rohkem bad-ass oma ketiga ja loomulikult eeldan ma, et see kett on nagu ühiskond. Hiljem hakkab kett orjale tõsiselt närvidele käima.

Kuna tegemist on sõnadeta lavastusega – ainsad sõnalised osad on lindilt tulev anglofooni poiss Kurt Cobainist ja David Bowiest jauramas ja orja enda esitatud kitarrirokk, kus mina ainult emotsioonist aru sain – on lavastus interpretatsiooniks nii-öelda avatud. Ehk siis, mu-meelest räägib see lavastus ekspressiivsusest ja kujutlusvõimest ja kett tähistab seda, et orjal ei ole oma toast hullult palju kaugemale minna selle rokkstaariunelmaga. Maailm, va narr, annab inimesele kirjeldamatult laialdased võimalused ennast stiliseerida, ent on tumm enamuse peale, mis sul talle öelda on. Inertne selline. See võib olla ka põhjus, miks superstaaridega viimastel aegadel niimoodi nigelalt on olnud. Neid on nähtud küll, on nähtud, kuidas nad elavad, on nähtud, kuidas nad surevad, on nähtud, kuidas vanaks saavad, see on üsna sama lugu ka enamasti,  The Beatlesil oli ehk kõige rohkem poliitilist potentsiaali, aga lõpuks sai sellest ka pelk kultuuriline artefakt. Miski, milleta on  võimatu elada, aga mis ei tee midagi paremaks. Kunnus ütleb, et teaterlikkuse elementi ühiskonnas tuleks võimalikkuse piires vähendada. Minu arvates on tuusamine juba kuningate aja lõpust ning katoliku kiriku marginaliseerumisest saati langusjärgus olnud. Homogeniseerumine, skepsis ja mõistlikkus kõiges. Ratsionaalsel poolel on emotsionaalsest poolest sootuks vastupidine häda – temaga saab kõike ta enese reeglite järgi paremaks, aga elama ta ei pane.

Sõnaga, mine teatrisse, kõhulihased on näha ja värk on ilgelt excluzivo, üle kolmekümne inimese pööningule naljalt ei mahu. “Bloody Mary” on ka kvaliteet tükk, kogu aeg irvasin. Varem ma polnud seal teatris ülepea käind. Ei olnud pedene.

P.S. Pööningul on külm nagu väljas, seal taidlemine on paras heroism. Ja kui selle peale nüüd niimoodi vaatama hakata, siis olid kutil stigmad ka küljes.

Avaldatud: ZA/UM / 13.03.2013