Von Krahli näitlejad inspekteerivad „The Endis” oma suhtumist maailma

| Tiiu Laks |

| Tiiu Laks |

Uues lavastuses on Von Krahli trupp kui bänd, milles igaühel on instrument mängida.

Reedel esietendub Von Krahli teatris maailmalõpust rääkiv lavastus „The End”, mille lõid kuus inimest, kes on ligikaudu kümne aasta kestel moodustanud Von Krahli teatri näitetrupi.

„Jah, ma olen kirjutanud antud lavastusse rea stseene, dialooge, arendanud ja ümber tõstnud tegevusliku järgnevuse pasjanssi, kudunud sõnadesse tähenduste mitmekihilist kassikangast, aga seda on teinud ka teised kolleegid,” lükkas Eelmaa ümber jutu, et näidend on tema kirjutatud. „Hoidku jumal, ma ei ole kirjutanud mingisugust niinimetatud „näitemängu”, mida esimeses proovis igavlevatele näitlejatele ninaesiseks visata.”

Eelmaa tunnistas, et ei salli tegelikult näidendeid kui draamatekste, mis on kirja pandud žanrina, ilma konkreetse lavastuse vajadusteta. Lihtsalt autoritekstina kirjutatud näidendid on tema hinnangul enamjaolt pretensioonikad, konstrueeritud, väiklaselt loogilised ja pealetükkivalt koomilised.

„Just seepärast soovisime, et kõik osalised teeksid vajalikul hetkel pisut kõike – lavastaks, näitleks, kujundaks, kirjutaks –, aga ainult siis, kui nad oma eneseväljenduses teisiti edasi minna ei saa,” rõhutas Eelmaa rühmatöö olulisust. „Ainult nii võib üks lavastus tõusta üheainsa inimese paratamatust piiratusest kõrgemale, kaotamata inimlikku mõistetavust. Üks lavastuse mõjusamaid monolooge pärineb hoopiski Mari Abeli sulest. Sõnavabadus kõike kritiseerida ja oma lahendusi pakkuda kehtis nii [muusika looja] Mauno Meesiti kui ka [visuaalsete installatsioonide looja] Peeter Lauritsa kohta. Me peame neid oma sõpradeks, vaatame nende loomingule alt üles ning just seepärast said nad koostööle kutsutud.”

Vahendeid valimata

Eelmaa rõhutas, et etendus koosneb mitmest komponendist, mis ühte sulades moodustavad midagi hoopis uut ja ettearvamatut – lavastuse. „Ja lavastuseni tuleb vahel jõuda vahendeid valimata ja vange võtmata. Peaaegu iga draamatekst on lihtsalt üks komponent tervikust ja iseseisvana väheütlev.”

„The Endiga” jätkab Von Krahli teatritrupp oma aastatetagust põhimõtet – olla eelkõige bänd, kus igaühel on mängida oma pill, olles enne kokku leppinud muusikasuuna ja soengustiili. „See olukord kaotab vajaduse hierarhiliste lahterdamiste järele, sest igaüks tegi lihtsalt seda, mis tema isikuomadustega ja oskustega kõige rohkem sobib,” põhjendas Eelmaa.
Ühine töö ei sündinud mitte parema variandi puudumisest, vaid soovist tõsta brechtilik lipp, mida Von Krahl on Eesti teatrielus järjekindlalt kandnud, pügala võrra kõrgemale. „Eelkõige ei alga muutused üldises teatrimõttes mitte materjali valikust, vaid vajadusest inspekteerida oma isiklikku suhtumist maailma, inimestesse ja teatrisse,” selgitas Eelmaa trupi tööd, mille eesmärgiks oli otsida uusi töömeetodeid ja arendada süstemaatiliselt teatrimõtet.

Avaldatud: Eesti Päevaleht / 18.03.2010