Von Krahli näiteseltskond läheb maske vahetades lõpule vastu

| Kaarel Kressa |

| Kaarel Kressa |

Apokalüpsise vaimus kulgev „The End” on Krahli näitlejate endi loodud-lavastatud.
Von Krahli värske tükk on valminud „rohujuure tasandil”, näitlejad täidavad kuuekesi ka autori ja lavastaja rolli. Üldiselt ei tähenda see aga, et siin oleks midagi teisiti kui teistes Krahli tükkides ehk – võrreldes traditsioonilisema teatriga on kõik teisiti. Krahli trupp tegutseb hoogsalt, eklektiliselt ja provokatiivselt, püüdes mängida vaataja meeltel ja tunnetel samasuguse agressiivsusega nagu mõni psühhedeelne ravim. Teema on selleks asjakohane: teekäänaku taga ähvardab maailma lõpp (või niimoodi vähemalt rahvahulkadele öeldakse) ja sellepärast antakse igale kodanikule inimkonna võimaliku taassünni puhuks kaheksa gigabaiti mälumahtu. Mälupanga hoiustajad võivad näiteks valida, kas mäletada Munamäge või Vabadusristi.

Mälusiirde kõrvalmõjude hulka kuulub surm. Lavastuslikest võtetest ja tüki ülesehitusest pikemalt rääkides teeksin järgmistele vaatajatele liiga. Näidates võimalikke käitumismustreid, millest kirjeldatud kafkalikus olukorras joonduda, tõmbavad näitlejad rohkem ja vähem eksootiliste kostüümide kõrval mõneks ajaks pähe ka omaenda maski. Et siis etendada vaatajatele neid rolle, mida nad tavaelus ehk peamiselt üksteise ees mängivad. Näeme, et ees ootavas hävingus on midagi meeliülendavat, kuni jätkub veini ja sööki ja David Bowie laulab: „We can be us / just for one day.”

Lõpuks tuleb lõpp

Veidi hiljem on ruumi vaid dekadentsile, masendusele ja ahastavale karjatusele „Palun mäleta mind!”. Siiski annab Lõplik Küsimus – kuidas oma kaheksat giga kasutada – võimaluse viimast korda teravmeelitseda. Maailma lõpp igas sõnastatavas tähenduses tuleb niikuinii, veel enne seda kaob igavikku viimane ellujäänu näitlejate ja publiku seast, sellest veelgi varem võetakse tükk maha teatri mängukavast ja kohe-kohe saab läbi praegune artikkel. Ilmselt pole sellest kõigest suuremat lugu (ja mis peamine – kellele kaevata?), ent ikkagi on selliseid mõtteid raske mõelda, eriti nädala alguses. Järelikult puudutasid need küll.

Avaldatud: Eesti Päevaleht / 24.03.2010