Von Krahli lavastus “ICE”

| Siim K. Sinamäe |

Gloobuselaest sulab tükk jääd, representatsioon laguneb, tungides seeläbi “pärise” valda. NAGU meteoriit läbi atmosfääri, mis plahvatab kaks meetrit enne maastikku. Elu raksatab külili, ühendub maa küljest lahti, sekunditeks hõljub kõik tilgana kraani ja kausi vahel – mulje võib jääda püsivaks seal, kus säärastest hetkedest elu kokku pannakse. Mõni ütleks selle kohta pidevalt liikuv pidevusetus, aga et mina nii julge ei ole, väldin tolle fenomeni kohta midagi ütlemast.

Mida rohkem loed, seda hirmsamaks läheb, kahetsed. Loed vähem, läheb niisamuti, parafraseerides Kierkegaardi. Julged, kahetsed, ei julge – sama. Lugemisega kaasneb tihtilugu see, (ja üldse millegagi “TEEMAS” olemisega) et narratiiviga sammu pidades normaliseeruvad juhtumid, mis ei teeks seda teadmiseta, mis on “story so far.” Näiteks, septembris tulistas Põhja-Korea ühe ballistilise raketi otse üle tõusva päikese maa, Jaapani. Tol hetkel ei olnud tegemist eriti tähelepanuväärse looga – on Põhja-Korea ikkagi tuntud raketi-rebelina, ega kõikenägev silm meile neist muud räägigi, kui et süüa põle, a rakette on.

Esmamulje, minule vähemalt, jäi selline, et noh, poisid loobivad jõe ääres lutsu, mis seal ikka. Aga et mina kõikidest asjadest nii hästi aru ei saa, võib igasuguseid muljeid jääda. Tagantjärele mõteldes ei ole vist päris normaalne, et rakett üle lendab. Esiteks ikka selle pärast, et rakett peab pihta lendama. Teiseks, et kui rakett oleks pihta lennand, oleks maakera kestast tõusnud tuumaseen, ühes paksu pahanduse ja meelemasendusega. Et mitte liialt laita konkreetseid riike (on ju nad kõik parajad rudimendid, midagi pimesoole taolist) tuleks nentida tõsiasja, et Saddamil ja Gadaffil ei olnud tuumapommi, süüa oli, vaata, mis neist sai.

Üleilmse looga sammu pidades võib kõike juhtuda, tahtsin ma öelda. Seebikatega on ka nõnda, et kui ei näe, kuidas Sergio ja Maricruz lahku lähevad, jätab too moment juhmiks, mil nad tagasi kokku kolivad. Detaile võib jälgida, imetleda nende ilu, ent nähes nende koostööd tervikuna võib ilu sootuks mõjuvam olla. Või mitte. Ka ilust ei tea ma väga midagi. Mida ma tean, on see: hirmutavad ja liigestest lahti detailid ei moodusta tervikut, mis sellest väga palju kõrvale kalduks.

Ühesõnaga – hirm. Jätab mõned valikud toimetulekuks ja vastupidiseks. Olla hale ja karta, olla traagiline ja seda eirata, lasta hirmul mõttes kripeldada, aga hingata – püüdlusega seda eirata. Mulle meeldivad sidekriipsud väga palju. Me võime langeda (või tõusta) nihilismi, sellel pole kunagi vahet olnud. Vabadus. Ometigi on ka nihilism eelmainitud lahtiühendatuse teistsugune vorm, ainult pisku erinevusega, et keti võti on inimese käes.

Edasi. Kõigest, mis on, on võimalik aru saada, järelikult, on seda võimalik jaatada. Siin peidab ennast aga üks paradoksaalne olukord. Kunstnik maalib, paneb oma teose sisse tähenduse, mõtleb välja või saab aru, toob leitu esile. Publiku nägemus, paraku – tähendab, mis tähendusi publik sealt võtab, on kunstniku kavatsusest kardinaalselt teine. Oh ei, muidugi näevad nad seda pilti, jah, kunstnik kavatseski pildi teha, ilusa pildi tegi, näe, värviline on ja on raam. Selle valguses tundub, et üksteisest aru saamine on raske – kui mitte võimatu.

Pintslid pintsliteks, võtame kirjaniku. Olen kuulnud teatud tüpaažist ja käitumisest, mis käib säärase juurde. Kurioosum, kus inimene kirjutab, et endast aru saada. Tihti mõistame oma loodut nädalate pärast, luule puhul võib kauemgi minna, kui üldse. Kirjutajast saab iseenda publik: näe, tähed on ja paber on ka. Nõnda tuleb välja, et iseendastki on raske aru saada. Kuis siis veel kogu maailma hoomata.

Inimesel on väga vähe tööriistu maailmalõpu vältimiseks või peatamiseks. Üks võimalus on jaatada kõike seda valu ja kurbust. Siin me oleme. Tähendab, tööriistu on, aga töölisi ei ole piisavalt. Nüüd ütleks ma midagi Nõukogude Liidu kohta, aga ka sellest ei oska ma midagi ütelda. Jaatamine on midagi, jaa, on.

Inimesed tahavad õnnelikud olla. Praeguse arusaama järgi seisneb see majanduslikus heaolus – arvatakse, et selle heaolu tagamine pole jätkusuutlik ning meil on jätkusuutlikkuse jaoks vaja kokku nelja maakera, kolme rohkem, kui praegu. Tõsiasi on see, et me saaks selle ühe maakeraga hakkama, kui pool maakera poleks viie kõige rikkama inimese käes. Mõni kuu saab üüri hädavaevu makstud, kes kurat need puuduolevad kerad välja tõmbab?

Räsitud lääne inimene, investeerimispankur või õpetaja teeb oma elus mõne muudatuse. Neoliberalismis tähendab see seda: muudab tarbimisharjumust. Läheb lehmapiimaga lahku, jätab auto maja ette ning suundub bussipeatusse. Igasugune eneseotsingutest tuletatud isikliku vabaduse akt, mis ei ole suunatud olemasolevate struktuuride vaidlustamisele, funktsioneerib ökosüsteemis mikro-holokaustina, muutudes vaid vormilt, mitte sisult. Investeerimispankur leidis end tšakrakoolituselt ja ta nägi, et see oli hea. Leidis end mujaltki. Raamatutes. Lugemisringid alluvad samasugusele ümmargusele struktuurile nagu muu.

Kui jäätunud süda üles sulab, võtab tekkinud sulavesi alati mingi tüki kaasa. Voolab minema. Isegi kui hüüda: “Ära mine, jää,” pole lõppeks kasu. Uskuge mind, ma lasin enda hambad ainult sellepärast korda teha, et kõrbes kõndides liiv nende vahele kinni ei jääks.

Muide, tuli meelde, sellist asja tehakse ka, et pead päris maa alla ei panda, ent osa ka ei võeta – uputatakse ennast uputamise eest. Taevad ei maga, küll aga selle all viibijad. Tasub ka meeles pidada, et ei ole inimene ilmas rohkem kurja korda saatnud, kui mõne abstraktse idee teenistuses. _ismid & armastus. Ka võimalikult parim teostus võib vajaka jääda, näiteks on armastus alatasa midagi obsessiooni ja haiguse vahepealset, mille lõpus on köögilaua taga kaks nukrat nägu, suud peas vait.

Maakera otsadest sulavad jäätükid, ah kurat, karda siis seda, või mõtle, et sellel pole vahet või siis uputa end ära või siis jaata seda või mida iganes. Emba maailmalõppu, ole iseenda väike doomsday cult, otsi oma õed ja vennad üles ning halvimal juhul platseerud oma pundiga kapo aastaraamatusse, parimal juhul ajalukku ja vikipeediasse. Taasühendus. Enne seda tundis süda ennast halvasti. Söö sula. Ära unusta nautida. Ise valisime endale selle. Tulge meiega.

Vahel on ikka hirmus, jaatamisest hoolimata. Ja hoolimata maailmalõpust, on mu suurim soov, et keegi kingiks mulle hästi palju lilli. Siin on väike mõtteline lahkheli, minu peas, ehk aitab keegi seda välja mõtelda, palun võtke minuga ühendust. Ma tahan, et keegi kingiks mulle hästi palju lilli ja et see oleks üllatus. Mõistlik oleks, kui need oleksid potililled, aga mõistlik pole ma juba ammu. Imelik oleks neid süles hoida, tähendab, ma tahan, et mulle kingitaks lilli ja et ma saaksin neid süles hoida. Viite katkust saaks hoida, puusalt, aga võib-olla on teistsuguste potilillede puhul võimalik ainult kolm, ma mõtlen selliseid, mis oleksid puhmas, väikeste põõsaste moodi, aga ikkagi lilled. Lõikelilled tunduvad muidugi ligitõmbavamad, neid mahuks hästi palju sülle, aga ümbersõnastades oleks see kuidagi nõnda, et ma tahan, et mulle kingitaks asju, mis kohe ära surevad. Põhimõtteliselt surnud asju. Lõikelilli. Need on vist kõige rohkem sõnade moodi.

EPILOOG: https://www.youtube.com/watch?v=qT6XCvDUUsU