Von Krahl toob lavale hispaania tähtteose

| |

| Andres Laasik, Mart Niineste |

„Lillede keel” on uue originaalmuusikaga mitmekülgne teos, peaosa mängib Mari Pokinen.

Rainer Sarneti lavastajakäe all harjutatakse Von Krahli teatris 20. sajandi suurkuju Frederico García Lorca viimast näidendit, mis valmis mõni kuu enne seda, kui luuletaja, näitekirjanik ja teatrimees Lorca Hispaania kodusõjas 1936. aastal maha lasti.

Lorca looming on Eestis vähe tuntud ja tema „Doña Rosita ehk Lillede keel” on pärast „Bernarda Alba maja” teine näitemäng, mida siinmail esitatakse. Von Krahli lavastuse variandis saab põhipealkirjale lisatud „Lillede keel”. Näitemängu on sisse kirjutatud, et ta on žanriliselt mitmekesine: autori sõnul on tegemist 20. sajandi alguse Hispaania Granada maakonna poeemiga, kus on ka laulu- ja tantsustseenid.

Laulu ja tantsu tarbeks kaasatakse lavastusse Lorcale lisaks üks eesti autor, helilooja Mauno Meesit, kes on tuntud kui bändi Sinine liider. „Pärast meie kohtumist, kui kuulsin etenduse taustast ja sellest, mida Rainer sellega öelda soovib ning kuidas ta enda jaoks minu loomingut tõlgendab, olin kogu ideest veel rohkem vaimustunud,” rääkis projekti haaratud helilooja Meesit. „Minu ülesanne oli viisistada kolm pikka luuletust, teha nendest lauldavad lood koos muusikaga. Lisaks teen veel erinevat taustamuusikat. Muidugi tekib kogu sisu Lorca välja mõeldud loost ning tema isiku ja mõtte värvikusest, kuid Rainer on asjaga enda jaoks päris süvitsi läinud ja mulle tundub, et sellest tuleb midagi palju rohkemat kui lihtsalt üks Lorca lavastus!”

Tumeduse heli laval
Kuigi „Doña Rosita ehk Lillede keel” jõudis esmakordselt lavale 1935. aasta detsembris Barcelonas, on selles väga tugev Lorca sünnikoha Granada hingus. Hispaania vaimu tunnistab ka helilooja. „Lavastuse üheks märksõnaks on duende, mis oli Lorca lemmikteema. Duende tähendab „tumeduse heli” ja iseloomustab flamenkot, härjavõitlust, katoliiklikku protsessiooni, teatrit jne. Ka Nick Cave on selle temaatikaga tegelenud. Ning eks ka minu muusikas on põhjamaises võtmes see duende olemas, seesama kirg ja tumeduse ning ilu piirimail liikumine,” ütles Meesit.

„Lillede keele” peaosa mängis esmalavastuses kuulus hispaania näitlejanna Margarita Xirgu, kes pärast Franco võimuletulekut jätkas karjääri Ladina-Ameerikas, kus tutvustas Lorca loomingut. Von Krahlis saab oma kallimat ootama jäänud neiu rollis näha Mari Pokineni, kellele see on esimene suurem iseseisev roll.

Veel mängib lavastuses nii Von Krahli „veterane” (Liina Vahtrik, Tiina Tauraite, Taavi Eelmaa) kui ka värske koosseisu esindajaid: Ivo Reinok, Ragne Veensalu, Liis Lindmaa, Ott Kartau, Tõnis Niinemets, Maili Metssalu, Loore Martma.

Sarnet pakub avastusi
Teadupärast oli Lorca Franco ajal kuni 1953. aastani keelatud ja ka siis levisid eelkõige tema tuntumad näitemängud nagu „Verepulm” ja „Bernarda Alba maja”. Lorcat tutvustav Rainer Sarnet on varemgi teinud teatris lavastusi, milleks valitud näidend pakub avastusi nii klassika kui ka tänapäeva näitekirjanduse vallas. Nii on ta Von Krahlis lavale toonud poola klassiku Stanisław Przybyszewski sümbolistliku draama „Lumi” ja Nobeli kirjandusauhinna pälvinud Elfride Jelineki „Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed”, mis avastasid Eestile uued autorid ja teosed.

Avaldatud: Eesti Päevaleht, 2.02.2012