Von Krahl tegi väga laheda lasteloo

| |

| Kaarel Kressa |

Tegijad ütlevad Krahli uue lastetüki kohta, et erinevaid hiina rahvajutte tervikuks siduv lugu on mõeldud igas vanuses vaatajale ja nii ongi. Tegelikult tahame ju kõik üht ja sama asja: nalja, põnevust ja võibolla natuke vaimutoitu.

Vanemad ei pea siiski ka muretsema, et nende lapsi mingi rõveda avangardi ja šokiteatriga rikkuma hakatakse.

Väärtused, mis siit meelde jäävad, on igati positiivsed: andestamine on parem kui vihapidamine ja naermine on parem kui nutmine. See ongi moraalsete järelduste poolest kõik. Ülejäänu on puhas hoog ja huumor, ninnu ja nännu sõna ei saa. Raamjutus murravad marakratid mingisse majja sisse, räägivad usutavat (tõsi küll, roppusteta) lasteslängi, teevad ulakust ja hakkavad majast leitud asjadega mängima.

Sealt algab lugu ise – väike pime kuningapoeg (Ott Kartau) viiakse metsa surema, aga tiiger (Ivo Reinok) otsustab lapse ise üles kasvatada. Suureks saanuna läheb prints tagasi inimeste sekka, hakkab seal muinasjutte jutustama ja leiab elus endale sobiva raja.

Mõnus tüssamine

Kostüümide ja nukkude abil erinevaid karaktereid kehastav ansambel on tegelikult ühtlaselt tugev, aga „kõige lemmikum” tegelane kipub olema Reinoki tiiger. Edev, kergeusklik ja salaja heasüdamlik kiskja meenutab veidi eesti muinasjuttude karu. Tema sekeldused kavala konnaga meelitavad saalist välja tugevaimad naerupahvakud. Nalja saab aga kõvasti, sest ainuke terve mõistuse hääl on kuningapojast peategelane. Ülejäänud loomad ja inimesed on ränga kiiksuga ega hoia seda vaka all.

Päris lavastuse alguses on pealegi üks koht, kus kostüümide, valguse ja näitlemisega loodud illusioon oli nii veenev, et vähemalt mina oma suhteliselt tagapool asuval istekohal jäin seda täiesti uskuma. Tõsi, seda on sama piinlik tunnistada kui konna käest petta saanud tiigril. Nimelt tekkis väikest last mängivat Kartaud nähes küsimus: kas truppi on tõesti toodud üks kääbus ja sellest pole varem lihtsalt räägitud?

Illusioon püsis, kuni stseen läbi sai ja tegelane pöördus. Siis selgus ikkagi, et näitleja seisab põlvedel ja käed on tehtud lühikeseks nööri abil.

Võib-olla olin ainuke loll, aga nii toredat tüssamist pole ammu kogeda saanud.

Avaldatud: Eesti Päevaleht / 5.01.2013