Von Krahl “Puhastatud/ 4.48 Psühhoos”

| Riho Uibo |

Kui eelmisel hooajal tundus, et Von Krahl liigub intelligentsema ja peenema suuna poole (repertuaari kuulusid utoopiline ja ilukirjanduseta tuleviku ühiskonda ennustav „Sinihabe“, esteetiline Artur Alliksaare luulel põhinev „Õhtute kollane tolm“, teravmeelne psühholoogiline thriller „Bloody Mary“ ja tehnoloogiliselt üleküllastunud maailma näitav „Simulaakrum“), siis Sarah Kane’i näidendi põhjal, Juhan Ulfsaki poolt lavastatud „Puhastatud/ 4.48 Psühhoos“ jätab jällegi mulje, et trupp on tagasi oma vanades traditsioonides, mis pärinevad üleeelmisest hooajast. „Puhastatud“, kui teatriõhtu esimene osa, sisaldab endas Von Krahlile omaseid elemente, nagu lai kinoekraan, prožektorinuppudega klõbistamine, röökimine, ropendamine ja nartsissistlik vajadus publikule oma paljast ihu näidata. „Idiootide“ puhul, mida Juhan Ulfsak ise tunnistabki kui triloogia esimest osa, see šokiteraapia töötas, suutis vaimselt läbi raputada, vabastas ja isegi ergutas. Siin lavastuses see paraku enam ei tööta. Kuigi Von Krahli prioriteediks on olla avangardne, hüljates klassikalise teatri traditsioone, peaksid nad ka enda tavasid hülgama ja uusi suundi võtma. Paraku nende uuslavastuses seda näha ei ole. Kogu narratiiv on niivõrd segi paisatud, et ei teagi, kas tuleb lasta end näitlejate tõmblemisest hüpnotiseerida või püüda esitatavas tekstirägastikus mingit allegooriat leida. Kui „Idiootide“ puhul toimis see meetod kaasahaaravalt, siis selles etenduses on see eemaletõukav.

Etenduse muudab raskesti jälgitavaks ka see, et lavastaja Juhan Ulfsak on püüdnud ühe korraga liiga palju öelda. Abstraktne stiil üritab jätta küll vaatajale mõtlemisruumi, aga etenduse eklektilisus jällegi takistab seda. Kava, mis on täis erinevaid artikleid ja luuletusi, pakub iseenesest huvitavat lugemist. Samas, kui üritada nende tekstide ja etenduse vahel dialoogi luua, tekib küsimus, mida etendus siiski öelda üritab? Seda, et 90ndatel oli nõme üles kasvada ja popkultuur rikkus noored ära? Või et tehnoloogia tulek rikkus inimeste vahelisi suhteid? Nende vahele jäävad sketšid soovahetusoperatsioonidest, inimsuhetest, psühhiaatritest jne. Näidend on tekstiliselt kohati isegi mõjuv, kuid lavastuse kontseptsioon on justkui publiku šokeerimine vaid šoki pärast. Von Krahli teatrit esmakordselt külastanud inimeste puhul võib see töötada ja nad võivad oma missiooni õnnestunuks lugeda.

Mis näitlejatöödesse puutub, siis ka seal valitseb segadus. Tundub vaid, et Mari Abel on oma rolli pisut hoolikamalt analüüsinud ja osanud endale teatud karakteri luua, kui ülejäänud trupis see kõik puudub. Tegelaste mõttemaailm on olematu, näha on vaid väliseid külgi ja tegevust, millega võimendada šokiefekti.
Teine vaatus „4.48 Psühhoos“ ei olekski enam justkui teatrietendus, vaid meenutab pigem videoinstallatsiooni kaasaegses kunstimuuseumis. Selle vaatuse kandev roll on Taavi Eelmaal, kes läbi video otseülekande ja enamjaolt vaid hääle abil edastab oma mõtteid ja tundeid üksindusest, igatsusest ja surmast. Järjekordne kinoekraani kasutus ei mõju teatri kontekstis küll siiralt, kuid selle eest suudab Taavi Eelmaa oma näitlejatööga mõjuda vaatajale emotsionaalselt. Peale 45-minutilist vaatust võibki vaatajal tekkida vaimselt puhastatum tunne ja oskus näha maailma selgemalt.

Etenduse võtmesõnaks on „enesetapp“. Enesetapp ja varajane surm on läbi aegade olnud nii kirjanikel, muusikutel kui ka kunstnikel vahendiks, kuidas oma looming surematuks muuta. Irooniline on see, et paljudele kunstnikutele peale loomingulist kõrghetke on jäänudki ainus võimalus ära surra, et looming veelgi rohkem kuulsust koguks ja väärtustatud oleks. Samas on see kõigest üks poos. Meeleheitlik karje, et saavutada tähelepanu. Vähemalt sellise järelduse saab etenduse nägija saalist lahkudes teha.

Von Krahli on küll avangardseks nimetatud, kuid selle etenduse põhjal saaks neid nimetada lausa antiteatriks. Teatriks, kus on küll professionaalsed lavastajad, näitlejad, dramaturgid, kunstnikud jne, kuid teatrisaalis toimuvat sündmust teatriks nimetada ei saa, kuna suurema töö teevad inimeste eest ära kinoekraan, mikrofonid, valgustus, heliefektid jms. Kui kogu see tehnoloogia etendusest kõrvaldada, ei jääks sinna kuigi palju alles.

Avaldatud: Pseudodiip / 1.10.2013