Von Krahl – Bloody Mary

| |

| headest hetkedest |

Ahsaraisk, kus oli teatrielamus! Olen paar viimast aastat üsna aktiivne teatrikülastaja ja midagi sellist ei ole ma veel teatrilaudadel näinud. See etendus pani üheaegselt põnevusest südame põksuma, õudusest silmi kavalehe taha peitma, kõva häälega naerma, hingevärina ja äratundmisrõõmuga elufilosoofiasse süüvima ja suure naudinguga näitlejamängu jälgima. Kõik, absoluutselt kõik polnud mitte ainult hästi ja paigas, vaid suisa suurepärane. Olgu, saan aru ka nendest üksikutest häältest, kes ainsa reservatsioonina leiavad, et filosoofiliste ja maailmamuret edastavate monoloogidega oleks saanud tiba rohkem tööd teha, et sõnum oleks veelgi selgem, veel rohkem puuga pähelajatav, kontsentreeritum. Aga no see on tõesti peaaegu et norimine norimise pärast. Tavaliselt on etendus kas põnev ja täis ootamatusi või naljakas või väga sügav, aga seda kõike korraga? Üliharva.

Üritan nüüd emotsioone tagasi hoides alustada algusest, autorist ja lavastajast. Etenduse väärtust ja üllatust suurendab minu jaoks see, et lavastajaks ja autoriks on noor(!) eestlane(!) Kertu Moppel. Säh, teile, va stereotüübikuulutajad, kes ütlevad, et naised oskavad olla vaid õrnad ja tundelised ja pehmed ja mida kõike! See noor eestlanna tegi jõulisemast jõulisema etenduse, mis muuhulgas sisaldas endas vägivalda ja verd! Lavastuse tekst oli väga hea – etendus oli üheaegselt hea nii dialoogide kui monoloogide sisukuse ja sõnaosavuse poolest kui ka üldise suure pildi ja loo poolest. Mõnikord on dialoogid head, aga lugu ei kanna, või idee hea, aga tekst hõre. Seekord olid mõlemad paigas. Vimkasid ja üllatusi täis tekst ja lugu, täpselt nii nagu mulle sobib. Ka lavastajana oli kõik nii hästi läinud. Kertu Moppel on nimi, mida edaspidi kindlasti meeles pean. Ta lavastas ka Rakvere teatris etendunud Lilled Algernonile, mis mulle väga meeldis. Jeei, teine uus noor näitekirjanik-lavastaja kombo Uku Uusbergi kõrval! Olen põnevil, mis siit edasi tulema hakkab. Võluvat Kertut ja juppe etendusest näeb saates OP.

Kuna selgus, et vaatamata ähvardustele mängitakse etendust sügisel võibolla siiski veel, siis mu plaan spoilerirohke ümberjutustus kirjutada läks luhta. Mulle ei meeldi spoilida. Tuleb siis lihtsalt mõistujutu ja muljekildudega piirduda, kuigi seda on kuradi raske teha.

Niisiis sai alguse kõik sellest, et 17 aastat abielus olnud paarile, kes oli just internetist uue diivani ostnud, astus koju sisse üks võõras mees. Naeratav ja meeldiv mees. Vähemalt esmapilgul. Ajab imelikku juttu ja ära ei lähe, aru ei saa, mis ta tahab. “Kes te olete?”-“Sõber.” -“Kelle sõber?” -“Paljude sõber”-“Mis te tahate?”-“Ei, küsimus ei ole selles, mida MINA tahan” -“Aga milles on probleem?” – “ei MINUL ei ole probleemi.” -“no minge siis ära” – “oi, mu arust olete te nüüd ebaviisakad, ise kutsusite mind sisse. Tehke mulle parem üks drink. joon ära, siis lähengi”. “helistan sõbrale, ta lubas mulle järgi tulla”. Naeratab, küsib küsimusi, tunneb huvi diivani vastu, joob bloody maryt, tunneb veel huvi diivani vastu. Kõik nagu oleks normaalne, kui poleks tõsiasja, et tegu on võõra inimesega, kelle motivatsioonidest midagi aru ei saa. See muudab suhtluse imelikuks, pererahva närviliseks ja olukorra pingeliseks.

See on nii huvitav, kuidas inimesed satuvad segadusse, kui keegi käitub ebakonventsionaalselt. Ei tea ju, pole isegi telekast näinud, kuidas käituda võõrastega, kes imbuvad järsku su privaatsfääri, käituvad nagu vanad sõbrad, on pealtnäha rõõmsameelsed ja helged. Või kas on ikka päriselt? Ta ei peaks olema ju siin. Oleks tuttav inimene samamoodi käitunud, oleks kõik normaalne tundunud. Aga nüüd rollid ei klapi. Kas nad on ehk kuidagi vaimselt ebastabiilsed? Sotsiaalselt ebapädevad? Igatahes etteennustamatud. Ohumärk! Ongi segadus. On segadust, on pinget, on joomingut, on löömingut. On pisaraid, on naeru. Õhtu kisub peoks. Kuigi aegajalt tundub, et ehk ikka verevalamiseks. Mõni kohaneb uue olukorraga paremini, teine halvemini. Hirmu on laval päris korralikult, aga minu joaks täiesti talutavas mahus. Sama vägivallaga. Pinge püsis, aga vastik ei olnud.

See ootamatu külaline oli Tõnis Niinemets. Tema on minu jaoks uus näitleja. Nägin teda esmakordselt detsembris ta sooloetenduses Ulg, mis oli üks omapärane üritus, aga jättis siiski mingi jälje hinge ja küsimused mõtetesse. Bloody Mary ideestik haakis ennast täpselt selle eelmise etenduse külge ja moodustus üsna kummaline tervik. Ma vaatasin seda Tõnise kehastatud tegelast kui sedasama tegelast, kes Ulus oli – Ulg oli lihtsalt kõik see, mis juhtus enne kui ta toast välja tuli ja suvaliste inimeste juurde sisse sadas, et vehkida püssiga, nõuda autentsust ja rääkida elu ehtsusest. Tõnis Niinemets oli selle etenduse staar ja vaatamata oma ettearvamatusele, hetkega muutuvatele emotsioonidele ja ohtlikkusele, oli ta minu silmis sümpaatne ja positiivne tegelane. Säravvalged hambad kaunistasid ta laia naeratust, kui ta rääkis, et tahab olla sõber, tahab, et neil oleks kõigil koos hea olla ja tore, kui ta tahtis tantsida ja otsis välja värvilised torbikmütsid. Miks siiski teda kardeti? Sest tema motivatsioon polnud selge? Sest ta ei mahtunud normaalse käitumise mustritesse, Sest ta oli arusaamatu. No püss oli tal muidugi ka.

Tema põhimure oli autentsus, mida ta kõigi vahenditega, mis tal on, taga ajas. “Olge loomulikud!” Ei ole vaja rääkida lauseid, mis te telekast kuulnud olete! Need laused on kasutud! Hullem on aga see, et võimalus olla autentne meilt on ära võetud. Oleme sadu korda telekast näinud, kuidas armastust avaldatakse – kui ma ise seda tegema hakkan, on see vaid hale paroodia sellest, mida ma näinud olen. Ja ma pean valima, millise olemasolevatest variantidest ma valin. Ja kes ongi üldse see mina? Milline inimene ma olen? Inimesed ütlevad, et “ta on selline inimene” ja ma võtan selle omaks ja olengi selline inimene. Iga otsust tehes tekib küsimus – mida ma tegelikult tahan? Kas see, mida ma arvan, et ma tahan, on ikka see, mida ma päriselt mõtlen ja tahan või on see mulle ühiskonna poolt pähe pandud. “Ma ei usu, et on olemas selline asi nagu inimese essents või olemus. Pigem see tuleb ikkagi teiste kaudu. Igasuguse identiteedi sa ju korjad teistelt.” Nii ütleb Kertu Moppel kavaleheintervjuus.

Tõnis Niinemetsa sõber oli ka imelik vend. Ott Kartau kehastas meest, kes kardab vormi. Iseenda vormi. Kavalehel on kirjas: “mul on elu jooksul välja arenenud eriline tundlikkus vormi suhtes ja mulle teeb tõelist hirmu, et mu käel on viis sõrme. Miks mitte 3209542570346534?” See hirm vormi ees, nii imelik hirm kui see ka pole, ja küsimus sõrmede arvu üle on tegelikult etenduses võtmetähtsusega. Sellest saab alguse kogu sündmustik. Sündmustik, mis pool etendust tundub ebaloogiline ja arusaamatu, saab selle sõrmeteema valguses lõpuks päris loogiliseks. Ja suur osa tegevusest oli aga justnagu mäng. Tehakse ettepanekuid mängida imelikke mänge. Näiteks “joodame aiapäkapiku täis” (vt allolev pilt) või “mis on puudu?”.

Need mängud, mida külalised pererahvaga mängivad ja sellest tulenev õõvastav õhustik meenutas mulle väga NO teatri Kes kardab Virginia Woolfi. Õudutoov mäng vaheldub naeratuste ja hea tujuga, mistõttu justnagu polegi õudne. Me ju kõigest mängime. Või kas ikka mängime? Mis on päris, mis on mäng? Hiljem lugesin veebist, et etenduse vaatajatele soovitatigi terve rea filmidele lisaks ka just Kes kardab Virginia Woolfi. Kuid meeldis NO teatri (ja sealjuures mitte Linnateatri) Woolf, meeldib ilmselt ka Bloody Mary.

Tiina Tauraite on üks mu lemmiknäitlejaid. Selles etenduses ei olnudki ta tehtud koledaks ripprindadega vanamutiks – just sellise rolli eest sai ta ju 2012 aastal teatriauhinna. Seekord oli ta kena ja võluv abikaasa ja raamatukogutöötaja, kes lastele muinasjutte loeb. “Mul on väga hea naine!” kordas Erki Laur lavalaudadel. Küllap ka päris elus. Aga Tauraite tegi tõesti jälle väga hea rolli. Eriti tore oli ta kõige lõbusama stseeni ajal kui ta purju jäi ja ka aiapäkapikku täis jootma hakkas. Keraamiline päkapikk, kes kogu elu on veetnud nende wc-s s…poti kõrval. Vaene päkapikk! Vaeva oli, aga jäi purju, kus ta pääses! Selle protsessi käigus pääsesid välja ka nii mõnedki luukered, mis paistsid olevat tabuteemad, mis tavaliselt alla surutud. Eksole, olgem autentsed! Surume mured ja soovid maha, eksole!

Autentsel kujul, täiesti ebamoraalsel viisil jutustas Tiina Tauraite purjus peaga ka kolme Karukese muinasjuttu – nii nagu ta seda endale enda peas salaja ete kujutab. Algus oli nagu ikka, aga lõpus kiskus natuke kurjaks ja inetuks. See oli see hetk, kui ma taipasin, et selle õrna ja viksi naisterahva nimi Mary ei ole sellise pealkirjaga etendusse juhuslikult valitud. Oioi, mis meis kõigis tegelikult peidus on?! Aga viisakad inimesed varjavad seda. Ega nad mingid SELLISED inimesed ei ole! Ei saa olla autentne ja päris, me mõtted võivad olla nii hirmsad, et ümbritsevad inimesed vaatavad, et me oleme mingid SELLISED. Kuigi nad võibolla ise nägid just öösel unes, et on oma naise ära tapnud kirvega ja vaip on verd täis.

Erki Laur tegi oma rolli ka hästi. Kui Tiina lõpuks võõrastega harjus ja ennast vabamalt tundma hakkas, nende mängudega kaasa läks, siis Erki oli pigem valmis kangelassurma surema (telekast nähtud õilis käitumisviis, mis muud) ennem kui teeb nagu sissetungijad nõuavad. Tema vastupanu ei murdunud. Nina osas ma nii kindel ei oleks.

Saan aru, et filmigurmaanidele ei oleks see etendus päris nii erakordne ja üllatuslik kui mulle, kes ma pole näinud neid filme, millele etendusest rääkides viidatakse ja millest siia vististi ka inspiratsiooni on saadud. Kuuldavasti vägivallafilmid ja kellegi ellu sisse crashimise filmid on suisa omaette kategooriad viimase aja filmimaailmas. Ma ei oska kommenteerida uudsuse astet või inspiratsiooniallikate kasutamise ulatuslikkust – pole ka takkajärgi julgenud neid hirmsaid filme vaadata. Aga no olgu peale. Igal juhul on suur oskus ka mingil juba räägitud-tehtud teemal niivõrd terviklik ja töötav uus asi kirjutada ja lavastada, kuigi ma keeldun uskumast, et bloody mary polnud enamat. Ka on teater mind lähedamalt puudutav kui film. Filmis jäävad lahmav veri ja julmad mängud kaugemaks (ääh, filmitrikid!) kui siinsamas paari meetri kaugusel reaalajas päris inimestega toimuv. Ma näen nende higi ja hingetõmbeid. Väikesed teatrisaalid meeldivad mulle väga.

Autor ja lavastaja ütleb, et lugu sai alguse sellest, et ta tahaks, et laval oleks väga ilusas ülikonnas mees – mida tähendab ülikond ja ülikonna kandmine kui selline. Mis sõnumit see edastab? “Miks tahab mõni inimene olla cool selle asemel, et olla lihtsalt selline, nagu ta on. See on minu jaoks päris tähtis probleem”, ütleb Kertu Moppel.

Jah, minu jaoks ka.

P.S. Plaanisin siia veel kirjutada, et see on Von Krahli poolt üks rumalamaid otsuseid üldse mängida niivõrd head ja tugevat tükki mingid loetud väike arv kordi. Kui kahju, et selline väärt asi kaob lihtsalt vaikselt minevikku. Plaanisin paluda, et mõelge ometi ümber! Muidu peavad kõik mu sõbrad ja tuttavad niisama taluma mu elevust ja jutuvada ilma et neil tekiks endil võimalus seda näha. Plaanisin veel paluda, et filmige etendus ikka üles ka! Ja tekst andke ka palun raamatuna välja! Aga õnneks ei pea ma seda kõike paluma, sest et vaatamata ähvardustele asi kavast maha võtta, on antud ka vaikne lubadus, et sügisel näeb Bloody Mary’t jälle. Aga kaks viimast palvet on ikka jõus.

P.P.S. Kertu Moppel, palun kirjuta ja lavasta varsti veel!

Avaldatud: Blogi headest hetkedest / 9.04.2013