Vaimukuskuss

| Siim Sinamäe |

Algab etendus – diivanid, puust karkassi ja pehme ümbrisega roomavad tuppa. Üsna pea selgub, et nende all on inimesed, luust karkassi, pehme ümbrisega. Ebakõla – üksteisele jäädakse ette, dialoogi asemel võistlevad monoloogid, sõna üritatakse maksma panna, kui tänapäeval sõna üldse midagi maksab, kilpkonnad hülgavad kodu ja asuvad torni ehitama.

Meil kõigil on umbkaudne visioon sellest, milline peaks üks torn olema, mingid arhetüübid pesitsevad peas, nähtud, unistatud. Vahel ei piisa ainult tornist – kui kuningas kuu peale kippus, paluti sepalt kahurikuuli, tislerilt imelindu, kuu peale vistist ei jõudnud keegi, ent vähemalt paistis idee üllas.

Puitkarkassid laotakse üksteise peale, üks neljandik ei taha kaasa teha, valutab, oi kuis valutab, aga see eest õpetab, transformeerub autoriteediks – kuu peale kippuvaks kuningaks, kellest meile paistab vaid kukal. Kust pärineb teie informatsioon? A kes seda teile ütles?

See lahustub, lõpuks. Autoriteet. Riigid ei ole määratud igavesti kestma, toimuvad pöörded, mõned kaovad kaardilt sootuks. Olles alandatud samale pulgale, tuleb hakata tõestama enese paremust, ükskõik kui totrana ees ootav ülesanne ei paistaks. Jõu- ja ilunumbrid. Iga neljandik üritab ja… põrub. Teiste silmis. Etteheited. Pane tähele! Seal, kus autoriteet moodustas varasemalt neljandiku, on ta nüüd iga sündmuse juures kohal 75%. See aparaat töötab peaaegu et täisvõimsusel! Mis sellest, et hammasrattad vahetuvad, Theseuse laev on senikaua tema laev, kuni ta pole veel ära surnud…

Etteheited. Miks? Eks ikka, et end paremana näidata, mina teen paremini! Ei ole sellist asja, et inimene vihkaks teist inimest. Alati ja ainult neid jooni, mis teises avalduvad, mis iseendas alla surutakse. Olelusvõitlus on eelkõige võitlus iseendaga – aga et mitte liiga kaugele voolata, tuleme diivani juurde tagasi.

Lavale paigutatud diivan ning diivanile paigutatud lava on eraldi suletud süsteemid. Me võime end suuremaks teha ainult nende sees olles, kuulsus ja lihased jäid ukse peal maha. Suuremaks sunnib meid otseloomulikult alalhoiuinstinkt, mis muuhulgas paneb meid ka igasuguseid rumalusi tegema. Tahame ju paljuneda. Elaksime veel koopas, hüppaksime üle lõkke, kannaksime seljas surnud loomi ja sotsiaalsetes olukordades tähelepanu püüdmiseks teeksime kõige valjemat häält. Jumal tänatud, et see aeg möödas on.

Inimkond mõõdab üksteist. Kui see oleks selle järgi, palju kuuseokkaid kellelgi taskus on, poleks RMK-l enam midagi maha võtta, inimesed oleks taltsamad ja mõned meeleavaldused jääksid ära. Meil ei ole kuuseokkaid, meil on raha, mis on peaaegu sama hea, sest see võimaldab meil hankida teisi liberaalseid väärtusi – kiiret internetti, sigarette, linnamaastureid.

Hiljem tuleb ikkagi koostööd teha, mahtuda samasse särki, püksisäärde, olla oma pingutustes seltsimehelikud, teadis juba ju Agu Sihvka, või vähemalt tema õpetaja, et sport kasvatab kollektiivsust. Päeva lõpuks, kui aru saadakse, et surilinal pole taskut, liberaalsed väärtused on liberaalsed vaid nime poolest ning see elatud 60-70-80 aastat suurt midagi ei muutnud, vaadatakse tagasi ja loodetakse, et on, mille peale vaadata.