Vaheala

| Siim K. Sinamäe |

“KUIDAGI KAUGEKS OLED JÄÄNUD…”

Need sõnad kummitavad mind trammipeatuseni kuni uurin metallpostile kinnitatud sõiduplaanist järgmist väljumist ning etteheide asendub numbritega. Sügisõhtuselt asfaldilt läigivad vastu laternad ja trammini on aega ühe suitsu jagu. Õhk on jahe, ümbritsevate inimeste nägudest paistab väsimus, metallist kookon peatub krigisevate pidurite saatel ning avab enese uksed. Kõik ronivad peale. Saan tabatud mõttest, et kui inimesed käiksid trammiga s õ i t m a s, mitte pelgalt ahendamas seda aega, mis kulub ühest kohast teise liikumisele, võiks pragmaatilisest masinast saada esteetiline kogemus. Iga järgneva väljumisega kooruksid kookonist liblikad, milline metamorfoos, hoostatud tavapäratust!

Trammi sees on valgus. Peegeldumise tõttu näitavad ta aknad korraga nii sisse kui välja. Vajun viimase rea kahele istmele laiali, pilgust tühjaks, unistades soojast söögist, voodist, ühest tüdrukust. On taldrikud roogadega ja magamistoa punased, sametist kardinad. Üks sünnimärk, kahvatute huulte kõrval. Unenäolisuse tõttu jääb märkamata see punkt, kust alates hõljun trammi kõrval, kaasa, rööparagin killustikult kõrvu kajamas. Maapind möödub mu alt, kruus, asfalt, muru. See kõik vaheldub nii kuradima kiirelt, et kui ma kord pea tõstan ning selle oma magava keha poole pööran, ärkan ma viimases peatuses, laevaremonditehase hoovis, trammijuht ajab mind välja, ei olnud sõidust kasu ühti.

Millalgi jõuan koju.

Esik. Seda kutsutakse nõnda, sest see on esimene tuba, kuhu jalg astub, tulles. Magamistuba nõnda, sest seal magatakse, elutoas käib elu, vannitoas vann, nii edasi. Mingi ühisosa on, vähemalt nime poolest. Piiritletud läbi tegevuste, mida võimaldavad neis ruumides peituvad objektid. On ju tuba meie jaoks midagi sellist, mis ei ole paljas maa kusagil lageda taeva all.

Keldri ja pööninguga on natukene teistmoodi. Esmapilgul omavad nad samasugust funktsiooni – sinna topitakse asjad, mis mujale ei mahu. Ruum saab otsa, juhtub. Neid saab vastandada  – on ju ühele mõeldud lähenemine alt, teisele ülalt, ent binaarsete opositsioonidega pole siin (nagu ka igal pool mujal)midagi teha. Kööki saab vastandada õuele, magamistuba elutoale, maja kõrbele ning jätkata, aina taguda alasit, kuniks suust hakkab vahtu tulema – kuniks langetakse katatoonilises seisundis põrandale.

Antud juhul on trammiaken tähtsam nii trammist, kui ka linnast, kus ta sõidab. Samuti, on tähtsam keldri ja pööningu asukohast see, milleks nad mõeldud on. Jah, tõepoolest, osaliselt koosnevad nad asjadest, mis mujale ei mahu, ent seal, kus kelder on mõeldud säilitamiseks ja kaitseks, on pööning mõeldud asjadeks, millega me tõesti mitte midagi teha ei oska. Sinna ülesse nad kogunevad, kaasas tillukene ajalugu, millele on võimalik ligi pääseda ainult katuse all.

Kuidas see meie pea sees välja näeb? Tajud ja nendest tingitud kogemused jõuavad esikusse ja jooksevad mööda ülejäänud tube laiali. Üks viskab jalad seinale, teine variseb linade vahele, aga kõik ei tulegi tuppa, või kui tulevad, lähevad mujale…

Eredad ja selgepiirilised mälestused, olgu nad kantud rõõmust või valust, riputavad mantlid korraks konksu otsa, täidavad kogu toa endaga ning liiguvad mõne aja pärast keldrisse. Säilimiseks. Siis on neid sealt hea võtta, saada osa sellest, mis kord oli. Mõistmine sellega üldiselt ei kaasne…, sul võib tossu sees liiva olla, ent kuni sa seda ei maitse…

Nõnda ongi, et valumoosi mõistmiseks tuleb pahatihti terve purk ära süüa. Ja seega pole imestada midagi, et mõni keldri pommivarjendiks ümber ehitab. Aga see, millel pole selget piiri, mida me paigutada ei oska, selle topime pööningule. Segadus. Etendusele pääseb mööda kitsast ja järsku treppi.

Mis kuradi pärast sinna ronida? Külma ja tolmu kätte, vahel sajab vihma läbi, saab märjaks pealekauba. Ega ma täpselt ei mäletagi ju, mis seal on, vist sai sinna kunagi üks ratas viidud, katkine raadio – kas see punane taburett on ka seal? Ei.

Need asjad on seal ja ei ole ka – nagu peegeldus trammiaknal. Vastandamisest pole kasu, kui kasu peitub kahe vahel. Olen jah kaugeks jäänud. Kirjutan, joon kohvi. Muud väga midagi. Öösiti saan alles aru, kui palju vihma tegelikult sisse sajab. See ei tee mind enam ärevaks. Ja kui teeks, siis ega ma aru ei saaks, mis see täpselt on. Peaasi, et inimeste juurde tagasi ei peaks minema. Olgu pealegi tuul kord nõnda tugev, et katuse kaasa viib. Ju siis oligi halvasti paigatud. Garantii sai ammu läbi. Ja olgu pealegi, et kõik ära topitu päevavalgust näeb. Mis on need asjad, mille kadumisest kahju hakkab, hoolimata, et puudub igasugune oskus nendega midagi peale hakata?

Nii ma siin seisan. Pööning, öö ning musttuhat mõtet.