Vabatahtlikud idioodid

| Katrin Maimik |

| Katrin Maimik |

„Idioodid” Von Krahli Teatris.

Tundub üsna pretensioonikas, et keegi võtab lavastada Lars von Trieri legendaarse dogmafilmi „Idioodid”. Ja veel näitlejatudengitega… Need olid mu eelarvamused, mis ei saanud kinnitust. Juhan Ulfsak ja üliõpilased võtsid Trieri filmist mõned ideed ja süžeekäigud, paigutasid need enda kogemuspõhisesse ja eesti teatri konteksti ning avasid neid läbi oma vaatepunkti. Näitlejatudengid ei mängi filmi tegelasi, vaid esinevad oma nimedega. On nemad ise ja mängivad iseennast. Või kui täpselt neid asju saabki üldse lahti seletada.

Nagu Krahli teatris ikka, algab teater juba garderoobist ja koridorist. Publikut, kes ootab saaliukse taga, kohandatakse keskkonnaga, kus neil tuleb peagi mõned tunnid veeta. Ringi sebib hulk noori, kes käituvad kummaliselt. Võtavad imelikke poose ja vahetavad veidraid ilmeid. Kord on nad kui alaarenenud, kes end eriti ei koordineeri, siis taas nagu tavalised ärevil noored, kes kommenteerivad oma äsja mängitud idiooti. Nende keskel olla on kõhe. ÄÄkki kistakse mängu? ÄÄkki tahetakse, et pead nendega kuidagi suhestuma? Nagu seisaks suveööl Pärnu rannahoone ees, kus erinevad kambad noorukeid idiootsustest pakatamas. Seal muidugi pole seda ümberlülitamist, et vahel end kõrvalt vaadata. Samas on ka turvaline. Ollakse ju teatris ning erilist ohtu ei peaks see vaatajale kujutama. Kahetine tunne viib vaataja sujuvalt mänguväljale, kus mõistetega „roll”, „mängult”, „päris”, „teater” käiakse üsna vabalt ringi.

Trieri filmis on üheks keskseks tegelaseks Karen, kes on hiljuti üle elanud lapse surma ning liitub rühma inimestega, kes otsivad oma sisemist idiooti. Lavastuses liitub rühmaga Kirsti, kuid hoopis teistel põhjustel ja hoopis teistsuguse rühmaga. Kirsti on noor näitlejatudeng, kel on sisemine kriis. Ta ei tea, miks ta seda kõike teeb ning kas ta tahabki enam näitlejaks saada ja õppida. Teda vaevavad kahtlused ning küsimused. Kaamera vahendusel näeme, kuidas Kirsti käib loomaaias puuri juurest puuri juurde. Võib aimata, et ta tunneb end sarnaselt puuriloomadega. Käiakse näitlejatki teatris vaatamas kui tsirkuse- või loomaaialooma, kellelt oodatakse alati uut trikki või nippi.

Kui Trieril olid kommuuni elanikud need, kes ei tahtnud ühiskonnas olla ning kodanlikke rituaale ja nõmedusi järgida, siis Krahli teatris on näitlejate rühm, kes astub ettekirjutuste ja reeglite vastu, mida näitlejaks olemisena ette kujutatakse. Nad tahavad teada, kes nad on, kui nad on ilma rollita, ja kes nad on siis, kui jääbki ainult roll. Kuna mängu allikaks on imitatsioon, siis otsustavad nad nõrgamõistuslikke imiteerida. Mängides idioote, õpivad nad tundma, kus on mängu piirid ja kas on võimalik olla rollis ennast kaotades javastupidi. Idioodi mängimisest saab eriline tunnetusvorm.

Idioote mängiva rühmaga ei saa Kirsti niisama liituda, ta peab läbima katsed. Nagu teatrikooligi astudes tuleb ennast tõestada. Peab mängima näiteks veenvalt vihmaussi, kel kuumast suvepäevast kurk kuivab, või vaalapoega, kes tahab vabaks saada ning ookeanini jõuda. ÜÜliõpilased ironiseerivad ja naljatlevad selle üle, mida nad ise praktiliselt iga päev peavad tegema. Mida loomulikumalt vihmaussi või vaala mängid, seda andekam oled. Mida rohkem suudad end oma sotsiaalsest rollist ja häbitundest lahti murda ning usutavalt lolli mängida, seda tõenäolisem on saada suurepäraseks näitlejaks? Kirsti võetakse kommuuni vastu, kuid
ta ei ole valmis kohe idiooti mängima ehk „tõmblema” nagu teised. Ta on kaotanud motivatsiooni, aga ta vajab ühtsustunnet ja tuge, mida kommuun talle pakub. Miks üritab peaaegu iga viies gümnaasiumi lõpetaja teatrikooli saada? ÜÜks põhjus on kindlasti teatud ea omapära — vajadus leida oma seltskond ja koht, kuhu kuuluda. Näitlejate kommuuni liikmed tunnevad end teistsugustena. Nad on maailma suhtes tundlikumad kui ehk enamik noori ja seda altimad liitumaks igasuguste gruppide ja kooslustega, mis omavad ühtset mentaliteeti. Kirsti vaatab tükk aega kõrvalt, kuidas kursusekaaslased „tõmblevad”. Tema meelest on see võlts, ebaõiglane ning ebaeetiline.

Erinevalt filmist, kus „idioodid” mängivad lolle erinevas keskkonnas ja erinevates situatsioonides, piirdutakse lavastuses teatrikeskkonnaga. Käiakse ekskursioonil Draamateatris ning „tõmmeldakse” seal; räägitakse Ojasoole ja Semperile, kes soovivad Krahlis proove teha, kuidas saal on ühe „institutsiooni” poolt mõnda aega hõivatud, „tõmmeldakse” ka neile. Need varem filmitud ning ekraanil näidatud stseenid on lavastatud ning taotluslikult tehtud pseudodokumentaalseks.

ÜÜhes stseenis hoopleb üks tegelane, Kait, et ta ei läheks kunagi riigiteatrisse tööle ning et laps ja naine, kes teda Viljandis ootavad, on tema jaoks liiga väikekodanlik. Järgmises stseenis on Kait juba Ugala teatri juhi kabinetis ja räägib, kui väga ta soovib Ugalasse tööle tulla ning kuidas see sobiks ka tema praeguste pereplaanidega, sest tal juba naine ja laps sealsamas linnas. Selle humoorika silmakirjalikkuse kaudu tuuakse vaatajani valikute teema. Loomulikult pole teatrikoolis õppides tänapäeval eriti popp öelda, et soovid minna riigiteatrisse tööle. See tundub reetmisena, sest riigiteater kõlab nagu „reeglid”, „igavus” ja „mandumine”. Ka need, kes tegelikult soovivadki minna Ugalasse, Endlasse, Vanemuisesse, häbenevad seda välja öelda. Teine probleem on muidugi näitlejal kuhugi teatrisse üldse tööle saada, sest näitlejaid „toodetakse üle”. Midagi tuleb ju valida või otsustada, et üldse elus edeneda. Isegi kui otsused ei ole teiste seas populaarsed. Liis, kellele Kait oli just hiljuti andnud lubaduse, et ta ei lähe iialgi riigiteatrisse, saabub ootamatult Ugalasse ning sekkub Kaidu ja teatrijuhi vestlusse. ÜÜhel hetkel hakkab ta meelega „tõmblema”, idiooti mängima. Liis on nagu inglike või kuradike Kaidu õlal, kes tuletab meelde ta ideaale, lubadusi, unistusi, valikute võimalust ja võimatust. Stseeni Ugala juhi kabinetis võib tõlgendada kui järjekordset skisofreenilist olukorda, kus näitleja räägib üht, aga tema sisehääl ehk sisemine idioot annab millestki muust märku. Käib võitlus. Teatritudengid laulavad väga sageli Ehala ja Viidingu laulu, mille üks rida on: „Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.” Tähendabki see oma sisemise idioodi säilitamist? Oma veendumusi, oma mängurõõmu, oma siirust, seda algset tõuget, miks keegi näitlejaks tahab saada. Kui see kaduma läheb, on näitlejaks olemine tüütu nii näitlejale endale kui ka publikule.
Nii nagu filmiski, on lavastuses mängul teraapiline osa. Kirsti, kes arvab, et on ennast kaotamas, on tegelikult ennast leidmas, aga tal on vaja oma sisemise idioodi tunnetamise kaudu aru saada, kuskohas lõpeb roll ja kustkohast algab ta ise. Selline skisofreenia on näitlejale igapäevatöös tuttav . On võluv võimalus mängida erinevaid rolle ning kehastuda erinevateks tüüpideks, kuid samas on alati oht, et rollid tulevad ellu kaasa ning segunevad näitleja „minaga”. Ja lõpuks võib päevast päeva veiderdamine muutuda tüütavaks.Tahaks olla lihtsalt. Hetkel, mil Kirsti hakkab „tõmblema”, on ta tagasi saamas oma sisemist tasakaalu. Motivatsiooni ja kindluse leidmisega läheb veel aega.

Kommuuni juhtfiguur Ivo provotseerib kogu rühma nagu Stoffer filmiski. Tema arvates „tõmblevad” teised vähe ja halvasti. ÜÜhes keskses stseenis minnakse kogu rühmaga puuetega inimeste teatripäevale. Keegi ei taha teatripäeval päris alaarenenute keskel „tõmmelda”, sest see on ebamugav ja neil hakkab häbi. Pärast kommuuni elukohta tagasi jõudnud, on Ivo oma kaaslastes väga pettunud. Ta heidab kõigile ette argust ning nende ürituse mõttetust, kui nad ei ole võimelised igal pool idiooti mängima. Humaansus tapab tema arvates mässu. Ivo on võimupositsioonil, kus ta püüab autokraatia abil oma ideid läbi suruda. Kursusekaaslastel tuleb tunnistada, et nad on teatud konventsioonidest nii läbi imbunud, et ei saa lõpuni minna. Nad otsustavad mitte enam alluda Ivo diktatuurile. Lõpuks söandab keegi rühmast öelda, et ka Ivo ise ju ei „tõmmelnud”. Ivo murdub ning lõhub asju, poeb toolide ja laudade alla peitu. Selgub, et ka tema kaksikõde on vaimselt alaarenenud. Päris ja mängult segunevad. Kui Kirstile on kommuunis olemine ning „tõmblemine” teraapia, leidmaks vastuseid oma küsimustele, miks ta midagi teeb ning kas näitlejana jätkata, siis näiteks Ivo jaoks on kogu lavastus laiem kui teraapia, mõistmaks ja leppimaks reaalsusega ning tunnetega oma õe vastu. Koos jõutakse mängu ja šokeerivate tõsiasjade kaudu lähemale enda minale, mida ei saagi, nagu selgub, erinevatest rollidest täielikult lahti rebida. Ka Hamlet, paljude näitlejate unistuste roll, pidi tõe välja selgitamiseks hullu mängima. Ainult päris idioot on ilma maskita.

Teatrisüsteemis on võimusuhted, mässud, diktaatorlik käitumine tuttavad nähtused. Ei möödu aastatki, kui mõnes Eesti teatris ei esineks trupi, näitejuhi ja/või teatrijuhi vahelisi konflikte ja erimeelsusi. Teater keskkonnana soodustab võimumänge.

Trier peab „Idioote” oma kõige poliitilisemaks filmiks, seades kahtluse alla käitumisnormid ja -reeglid ning kaitstes ebanormaalsust. „Idioodid” Krahlis kaitseb peale ebanormaalsuse ka normaalsust. ÜÜhes lõpustseenis, kus korraldatakse Ivo sünnipäevapidu ning kus „idioodid” lõbustavad end grupiseksiga, eraldab end teistest Mari, kes keeldub pükse jalast võtmast ning pühendab paljude meelest vanamoodsa, kuid siira armastuse ülistuseks monoloogi. Ta esitab siiralt ja südant rebestavalt oma oodi keha pühadusele ning häbitunde kaitseks. Mari kahtleb endas, kas ta ei hakka mitte hulluks minema, et armastust normaalseks peab. Tõsi on, et romantikud tunduvad sageli kiiksuga.

Lõpuks on „tõmmeldud” nii siin kui seal, aga siiski vaid siseringis: Draamateatris, Ugalas, Krahlis. Tõeline „idioot” (loe: näitleja) peab minema publiku ette. Ivo provotseerib oma kaaslasi minema oma koju ning „tõmblema” seal. Selgub, et oma lähedaste juures ei taha keegi end lolliks teha ja suhteid rikkuda. Armsaks saanud teatrikoolist tuleb end lahti rebida. Peab hakkama idiooti mängima teistele. Enam ei piisa sellest, kui veiderdad oma kursusekaaslaste, õpetajate ja teatrijuhtide ees. Peab olema idioot (loe: näitleja) laiema avalikkuse ees, alles siis saad teada, kas oled tõeline idioot ja kas näitlejaamet sulle üldse sobib. Ainukesena nõustub Kirsti. Ta tunneb, et on valmis. Kirsti läheb oma koju ema juurde ja „tõmbleb” seal. Vastutasuks saab ta kõrvakiilu. Kui publikule ja kriitikutele ei meeldi, mida teed, siis on võimalik sellest üle olla. Lähedastega on keerulisem. Nende heakskiit ning arvamus loeb kõige rohkem. Ehk oleks võinud lavastuses kodustseen lõppeda kohas, kus Kirsti hakkab „tõmblema” ning toitu suust välja ajama. Ema hinnang oleks võinud jääda ka olemata. Niigi oli aru saada, et Kirsti on nüüd enesekindluse ja motivatsiooni leidnud. Ta ei kartnud olla enam ta ise ning ei kartnud ka enam näitlejat, oma sisemist idiooti endas.

„Idiootide” puhul ei saa mööda vaadata „Dogmast”. Etenduse jooksul võib seda sõna kuulda mitmeid kordi. Enamasti lavatehnikute suust, kes tuletavad aeg-ajalt näitlejatele meelde, et tegemist on ju „Dogmaga”. „Dogma” reeglitega mängitakse, kuid justkui möödaminnes ning vihjates. Lavastus tõlgendab „Dogma” reeglistikku situatsioonis, mil see ei mõju enam sellisena nagu kunagi 1990ndatel. Nii nagu kirjanduses, on ka filmi- ja teatriajaloos kõiksugu reeglite automatiseerumine ja deautomatiseerumine pidevas vaheldumises. Ajast, mil sündis „Dogma 95”, on nii palju möödas, et need vastuvõetud põhimõtted on kinnistunud, muutunud kunagisest uudsest vanaks ja harjumuspäraseks. „Dogma” ei šokeeri enam. Sellest on saanud üks võttestik paljudest. Vahendid Krahli „Idiootides”, viitamaks „Dogmale”, on rahutu ja jälitava kaamera kasutamine ning tegevuse live’is ekraanile projit- seerimine. „Dogma” ilmneb ka näiteks lavastaja minasalgavas hoiakus. Tegemist on rühmatööga, kus lavastaja on koos trupiga leidnud loo teemad ja lahendused. „Dogmal” ei ole lavastuses olulist tähtsust. Võetakse kõrvalseisja kommenteeriv positsioon, osutades (kohati irooniliseltki) „Dogma 95” reeglistikule.

Näitetrupp on kokku võttes seadnud eesmärgiks murda müüti ettekujutusest teatri ja näitleja kristalliseerunud ja mõnevõrra kultuslikust positsioonist Eestis. Ja see õnnestus. Ma ei tundnud, et oleksin tulnud taas üle vaatama ühte kursust eesmärgiga näha, mis nad siis teha oskavad. See ei olnud üliandekate näitlejahakatiste presentatsioon, kes tantsivad, laulavad, viskavad hundiratast, mängivad pilli ja hüppavad läbi põleva rõnga. Laval polnud mitte üks kursus, vaid terve diskursus teatri ja elu vahekorrast. Igivana teema, aga huvitavas vormis ja tõlgenduses. Lavastus kannab ideed näitlejast kui mängivast, aga ka mõtlevast indiviidist. Teater väärtustub uue ja värskena. Näitleja ei ole kloun ja meelelahutaja, samas ei ole ta ka üdini püha ja puutumatu. Ulfsak toob näitlejad maa peale, et nad siis jälle küsimuste ja segadusega hinges kõrgele lennutada, jättes teatri just parasjagu nii müstiliseks ja rutiinseks, kui vaja.

Veel võib „Idioote” võtta kui Ulfsaki vastust kõigile nendele vana Krahli trupi fännidele, kes ei väsi küsimast, miks krahlikad taas kokku ei tule ja midagi ei tee. ÜÜkski kommuun ei püsi igavesti, sünergia saab otsa ja jääb vaid energia, mida saab juba teistesse loomingulistesse väljakutsetesse suunata. Ehk aitab Juhan Ulfsaki ja Viljandi Krahli-kursuse lavastus kaasa ka sellele, et alati ei pea hakkama kõiki kursusi võrdlema ja kuhugi raamidesse asetama. Ei pea neid ka kohe uue Krahli trupina sildistama. Las möllavad ringi ja otsivad oma sisemist idiooti.

Avaldatud: Teater.Muusika.Kino / Nr.2 2011