Vaataja pilgu võim ja hetk enne algust – Intervjuu Mart Kolditsaga

| Sigismund von Krahl |

Intervjuu ilmus lavastuse “Impeerium” kavas. Intervjuu viis läbi Herkko Labi

Tutvustuses on kirjas, et “Impeerium” on tudengite soov teha lavastust olukorrast, kus nemad hetkel on. Kus olukorras Sa ise tunned end hetkel olevat?

Mul on lavastamise töös praegu periood, kus ma tegelen olukorraga, milles on laval olevad inimesed siin ja praegu. Ma ei otsi lähtematerjali kultuuripagasist või pärandist. Tahan, et lavastus kasvaks välja praeguse hetke analüüsist ja sellest inspireerituna. Eesmärk on mängida lahti see hetk, mis on just praegu. Antud lavastuse puhul mängida lahti see olukord, et nad esimest korda astuvad nüüd publiku ette, sisenevad avalikku teatriruumi. Kuidas uusi olijaid laval hakatakse kohe teatud viisil vaatama, analüüsima, järeldusi tegema.

Mul on ka periood, kus ma teadlikult vihkan kõiki oma eelmisi lavastusi. Uue lavastuse prooviperioodidel töötan vastu, kui mõni vana lavastus hakkab vägisi sisse tulema. See on muidugi võitlus iseendaga ja siiras soov hoida värskust. Proovin üha puhtamalt pihta saada tuumale, miks ma teatrit teen. Eelmiste tööde puhul näen, et see tuum on ikkagi hägustunud ja peaks veel paremini välja tulema. Ja siis proovin aru saada, kuidas seda teha.

Kuidas sellist tuuma üldse tabada?

Mind huvitab hetk, mil üks lavakujundus võetakse maha ja teist hakatakse üles panema. Võrdluseks võib tuua näite kalast, kes tõstetakse veest välja ja ta saab esimest korda üldse vaadelda, mis asi on vesi. Ta näeb esimest korda oma olemise tagapõhja, mis muidu ei jõua fookusse. Tahan püüelda teatris teatud aktsioonide kaudu just selliste hetkedeni, mil too kala on veest väljas.

Aga mis vees või veest väljas on “Impeerium”?

Lavastuse aluseks on prooviperioodi alguses kirjutatud udused visioonid, millist teatrit tudengid ise teha tahaksid. Andisin neile võimaluse esimeses lavastuses kohe proovida või vähemalt liikuda selle poole, mis võiks olla nende jaoks üldse teater. See on muidugi siin ja praegu peaaegu võimatu ülesanne. Aga mulle tundub, et kunstis ja teatris võimatud ülesanded toimivad, sest nende poole liikudes võib tekkida hetki, kus soovitu tõesti juhtub.

“Impeeriumis” inspireerib meid see hetk, kui miski hakkab alles toimuma. Enamus inimesi näeb tudengeid esimest korda lavasituatsioonis. Kuidas teha märgatavaks need eri tasandid, mis nendes esimest korda lavale tulnud inimestes on ja mis laval alles tekivad. Mille pealt rollid tekivad? Üldiselt võib öelda, et lavastus on hetkest, mil inimene satub teise inimese mõjuvälja. Kas on võimalik saavutada teise inimesega ehe kontakt? Kas publiku ees olles on võimalik saavutada ehe kohalolu?

Nii et lavastus Teatrist?

Minu jaoks on kõik lavastused teatrist – teater on ju elumudel. Ja analüüsides seda mudelit, analüüsime ka elu. Sest elus me oleme ka pidevalt kellegi pilgu all, isegi kui oleme üksi. Näitleja õppes on olemas selline termin nagu isiklik publik. Igal inimesel on peas isiklik publik, isegi kui ta on üksi. See isiklik publik tugevalt mõjutab meid, kas siis halvas või heas. Deemonid meie peas.

Et ka üksi olen ikka teistega koos?

Tänapäeva elus on üksindus tohutu defitsiit ja üksildus mitte. Seetõttu pole ka üksiolemise aega, mille jooksul oma isiklikku publikut vaadelda. Teater saab seda aega pakkuda. Teater saab eluvoolus tõmmata pidurit kaheks-kolmeks tunniks ning inimene saab tõesti vaadelda. Minu jaoks on tänapäeval teatri peamine funktsioon aeglustada elu. Mujalt tuleb justkui üha rohkem kiirendeid. Peavoolu keskkond üritab inimest pigem koguaeg laksu alla panna. Kunsti ülesanne on aga pakkuda võimalust keskendumiseks. Rong korraks seisma panna. Kasvõi selleks, et näha rongi sõitmas. Ja et see on rong.

Teater peaks olema puhkehetk ülekuumenud meelele?

Teater toob inimese kohale. Tavaelus on inimene ju üha vähem kohal. Infohulk, mis inimest tänapäeval ühes sekundis läbib, läheb suuremaks ja hullemaks. Arvuti, email ja skaipimine – see on ju tegelikult juba 90ndad. Järgmiste aastate jooksul saavad igapäevaseks näiteks virtuaalse reaalsuse prillid, mis tähendab põhimõtteliselt, et sa ei pea enam peatumatust infovoolust välja astumagi. Või siis nutitelefonide loodud olukord, et kontor on meiega alati kaasas. Isegi magades on see meie voodi kõrval põrandal või öökapi peal. See kõik justkui lihtsustab suhtlemist, aga tegelikult üha rohkem kaotab ära inimese kohalolu, keskendumisvõime.

Mulle tundub, et see on teistpidi – kõigepealt läheb keskendumisvõime ja seejärel kaob ka võimalus rääkida kohaolust.

Üks kuldne lause on, et energia läheb sinna, kuhu sa oma tähelepanu suunad. Ma lisaksin siia, et on kohti, kust energia tuleb tagasi ja kohti, kust ei tule. Ning enamus kohti, kuhu me täna oma energia suuname, sealt ei tule kahjuks tagasi. Nagu proovides, kui tekib moment, mil hakkab tõesti midagi sündima. Siis võib 24 tundi järjest proovi teha, kuid ma ei tunne end väsinuna. Muidugi läheb kõht tühjaks ja peab pause tegema, aga ma ei tunne end väsinuna. Mingis mõttes on inimene tõesti perpetuum mobile. Aga me ei oska elada viisil, et see mobile pidevalt käivituks. Selle asemel on tohutus info ülekülluses tekkinud hoopis väike hirmutav ja varjatud põrgu ehk stress.

Millal Sa siis viimati tundsid vabadust, et kõik on võimalik?

Kirjeldan neid hetki sellena, kui järsku tunnen, et olen põhjendamatult väga õnnelik. Sõidan näiteks autoga ja tunnen korraga: lahe! See ei ole “kõik on võimalik” mõttes “tahan ja saan kohe seda või teist”. Vaid selles mõttes, et saan aru kuivõrd kõik võib olla teistmoodi. Aga mul ei ole otsest soovi seda muuta. Ma lihtsalt tajun olukorra efemeersust. Kui ruumilist metafoori kasutada, siis stressis inimesel on ruum väga väike. Oled kui tunnelis. Aga sellel “kõik on võimalik” hetkel on taju 360 kraadi igas suunas väga avatud.