Ulfsak annab Sarah Kane’iga valusa löögi

| Andres Laasik |

 

Krahli heas mõttes vägivaldne ja läbitunnetatud Kane’i tõlgendus raputab publiku esimestest hetkedest ärkvele.
Juhan Ulfsak on teinud hullu tüki: lavastanud Von Krahlis segase tähendusega klassiku Sarah Kane’i kaks näitemängu, sidudes need sisult ja mõttelt kokku. Tulemus on tähelepanuväärne, sellist teatrihooaja avapauku poleks julgenud oodata. Mööngem, tegu on lavastusega ühiskonna ärksamale vähemusele, kes ootabki krõbedamat teatrikunsti. Ent loodud kvaliteet on niivõrd veenev, et tobe oleks keelata korraliku teatrikunsti sõpru andekalt ja eredalt tehtud lavastust vaatama minemast.

Duubellavastuse suur trump on Taavi Eelmaa mängitud pearoll õhtu teises teoses „4.48 psühhoos”. Nüansirikas ja lõpuni läbitunnetatud näitlejamäng kisub kaasa esimesest hetkest, olgugi et enamasti on näitlejal publiku valitsemiseks kasutada üksnes hääl. Raskusastme ja osalt ka tegelase iseloomu esitamise poolest on mäng „4.48 psühhoosis” võrreldav Becketti „Krappi viimase lindiga”, mis samuti nõuab näitlejalt tohutut virtuoossust. Taavi Eelmaa veab dramaatilist mõttelõnga kasutades tohutul hulgal erinevaid tundevarjundeid, mis esitatavas vaimselt tasakaalutus karakteris mängeldes arenevad.

„4.48 psühhoosi” läbilöönud lavastustes on seda rolli mänginud enamasti naisnäitleja, viidates autori rahutule elule. Taavi Eelmaa, kelle mängus pole midagi naiselikku, näitab, et esitatav lugu on üldinimlik, esiletõstetud hädal pole sootunnuseid.

„Puhastatud” on sisult ja dramaatilise konflikti poolest skemaatilisem ja lihtsameelsem. Juhan Ulfsak on püüdnud esitust lavastuslike võtetega mitmekesistada, tähendusi lisada. Tükk ei ole sellest just võitnud, pigem on napp narratiiv veelgi segasemaks ja vastasseisude jõujooned hägusemaks muutunud. Et näitlejate tulemus esimeses osas Taavi Eelmaa tasemeni ei jõua, pole nende süü, materjal on vaesem ja lihtsam. Kiitust väärivad näitlejad sellegipoolest, sest kogu ansambel ilmutab suurt vaprust, etendades vägivallast pungil stseene vaoshoitult. Pühendumusega tehtud töö. Seni põhiliselt vaimukates karakterrollides esinenud Mari Abel saab selles lavastuses hoopis teistmoodi ülesande, mis nõuab näitlejalt teistsugust laval olemise viisi. Sellega saab ta suurepäraselt hakkama. Teiste jaoks oli teatud mõttes eeltööks mäng Ulfsaki lavastuses „Idioodid”, millest minnakse kvaliteedis edasi.

Duubellavastus on kinni püüdnud mingi vägivalla väe, mis hõljub selles algusest lõpuni, laskmata publikul igavleda. Tegemist on hirmutava õudu täis teatriga, mis tuletab meelde Aristotelese katarsise mõiste sidumist õudsuse ja hirmuga. Kui tükis ongi huumorit, siis väga mahasurutud kujul.

Eraldi väärib kiitmist viis, kuidas Juhan Ulfsak on koos lavakujundaja Liisi Eelmaaga kaks täiesti erinevat teost üheks tervikuks liitnud. Videote ja seintega ehitis on küll näpust välja imetud, kuid kui hästi see toimib. Kane’i eri teoste mõte mängib ennast siin kokku, moodustades terviku.

Mujal leiutatud tähtsamad hullused tuleb varem või hiljem omal nahal ära proovida. Seekord on katsetamine täkkesse läinud.

Avaldatud: Eesti Päevaleht / 9.09.2013