Tantsin sinuga taevas

| Marko Mikomägi |

| Margus Mikomägi |

Viimasel ajal nähtud nooremate teatritegijate lavastused on erakordselt isiklikud. Isikliku elu eksponeerimise ja laval uuesti läbielamise ritta saab otsapidi panna nii NO99 teatri «Pedagoogilise poeemi» kui Viljandi kultuuriakadeemia selleaastaste lõpetajate diplomitöö Ugala teatris, nimega «Unista!tud».

Kui ühe kursuse kokkukõlamise, eneseotsimise ja ühtlasi tutvustamise lugudes on ühtekuuluvus omamoodi kaitsvaks kihiks, siis NO99 «Lindmehes» Jarek Kasari esituses ja Von Krahli teatri vastses uuslavastuses, kus, tsiteerin teatri kodulehte, «on laval Liis Lindmaa (Von Krahl), Anatoli Tafitšuk (Cabaret Rhizome) ja nende harmooniline (?) maailm», end ei kaitse. Viimased kolm, Jarek, Liis ja Anatoli, need ühendatud inimesed, võtavad ennast ja oma sisemuse ilma häbita häbenedes publiku silmade all alasti ja neid ei kaitse miski muu kui isiklik andekus, armastus ja soov sellega ka vaatama tulnute hinge liigutada.

«Lindmehes» vaatab Jarek Kasar tagasi oma elatud 29 aastale, valudele, õnnele, kordaminekutele ja möödapanemistele selges lootuses, et avalik piht teda ja saalisolijaid edasi elada aitaks – vigadest õppides õnnelikumalt elada.

Isiklik lugu, isiklik hirm

«Kosmoses» mängivad Liis ja Anatoli läbi stseene, mida koos elades ja elades tahaksid vältida. Seda viimast ei oleks, kui need näitlejad ei oleks paar mitte ainult laval, vaid ka elus. Lihtsalt kaks näitlejat, olgu nii head või halvad kui tahes, ei saaks ja ei tohikski nii päriselt mängida, nagu nemad seda tegid. Lisaks tundus, et Liis ja Anatoli on nii vastselt teineteist leidnud, et nende armastuses halli argipäeva ei ole. Küll on neil hirm teadmise ees, et see võib tulla.

Hõlmamatus «Kosmoses» kedagi leida, kes on su hinge- ja ihukaaslane, tundub ilmvõimatu ja juhuslik. Samas, eks 21. sajandil või olla igamehe teadvusesse mingil moel jõudnud see, et kosmost hoiab koos kord ja korrastatut seosed. Liisi ja Anatoli armastuse lugu algab, mulle tundub, just selle kaosega, kust nad tunnetusele toetudes väljapääsu ehk siis kokkusaamist otsivad. Liis teeb kusagil seal aknaorvas istudes midagi, mis vaadates ilus on, liigutab oma kaela ja pead. See on erootiline ka, aga ikkagi vaid ilus. Kusagil etenduse keskel ennast Anatoli külge riputades, pea alaspidi, teeb ta seda taas ja ütleb siis ka välja kogu vaate ja tunnetemängu mõtte: «Kuidagi peab saama selle südame mõistusest kõrgemale.»

Argimaailm, jah, säeb tõesti inimese ülimaks olemise kunstiks alluda mõistusele, arendada mõistust, saada rohkem inseneriks kui näitlejaks, ja kõige kõrgem inimese tiitel oleks paljude poliitikute, juhtide ja ärimeeste jaoks inimhingede insener. Ja seda ilma igasuguse empaatiata. Uh!

Selles kahe noore inimese hapras armastuse loos on mitu-mitu ilusat kohta ning üks väga kole, füüsilise jõhkra kakluse episood. Kui paar etenduse lõppedes suudeldes ühte sulas, tekkis soov teha kõik, et see nii jääks. Kui nad veidi varem teineteist labaselt ja jõhkralt peksid, oli soov vahele minna.

Ühe ilusama stseeni räägin tulevastele vaatajatele ette ära – nii ilus oli, et etteteadmine (eks me ka armastusest arvame kõike teadvat) ehk ei riku seda. Üks episood ses loos algab nimelt ohkimisega, üpris pimedas. Valusad ja kähedad hääled. Siis jõuab kohale, et tegu on janus lillede dialoogiga. Ühele lillele on keegi kiilakas öelnud, et ta on alpikann, teine ei tea oma nime. Nad on suremas. Nad on kõrgematelt olenditelt, kes ennast inimesteks nimetavad, kuulnud, et on olemas koht, kus saab kasvada, ja ei pea ootama, kas inimesed neid kastavad või mitte. Ja nad otsustavad ennast potist välja kiskuda ning metsa veereda. Milline unistus!

Naised juhivad maailma

Valgus oli selles lavastuses huvitav, ja tuul ja helikujundus. Kontrollisin ennast järgmisel hommikul, kas olen etenduses kogetu tõttu parem, ja olin rõõmus sellest, mida tundsin.

Liis Lindmaa ja Anatoli Tafitšuk on mõlemad armastama ja unistama õppinud, teatrioskustega segamini, kindlasti Viljandi kultuuriakadeemias. Pärast sealse omamoodi koosolemise õnnetunnet kandva viimase lennu näitlejate ja lavastajate «Unista!tud» nägemist lipsas pähe üks mõte veel, mida Krahlis vanemate koolikaaslaste laval esitatu ja läbielatu kinnitas – nimelt on tunne, et naised juhivad maailma, ja nende juhtivroll kõiges, ka teatris, üha süveneb.

Hando Runnelil on luuletus «Lindpriid», kus ta ütleb: «Ja siiski armastage üksteist, vennad, armastage, / kui keha kestab veel ja katki pole luud! / Ning juhus elada ei ole kuigi sage. / See õnn on üürike, mil süda rinnus taob.//» Lugege ja usaldage. Noortel on kombeks unistada ja armastada. Kõik muu, mis väikekodanlikult kombekas, on pärit «täiskasvanutelt». Ka silmakirjalikkus.

Avaldatud: Postimees / 21.02.2013