Tänapäevane „Madame Bovary” von Krahlis

| Jaanus Betlem |

| Jaanus Betlem |

Vaadatu ei jätnud ükskõikseks, vaid pani kaasa elama ja mõtlema.

Von Krahli teater pakkus novembri esimesel poolel koolidele välja võimaluse külastada „Madame Bovary” etendusi õpilaste jaoks üheeurose soodustusega. Paljud ei jätnud seda võimalust kasutamata. On ju prantsuse kirjandusklassiku Gustave Flauberti romaan „Madame Bovary” kooliprogrammis ja kuulub nii mõnelgi pool kohustusliku kirjanduse hulka. Etendus on aga vähemalt oma välise, lavastusliku vormi poolest väga erinev 1856. aastal ilmunud teosest.

Lühidalt öeldes on see postmodernistlik lavastus, mille ülesehituslik põhinipp on sama mis klassika töötluste puhul moodsas muusikas, näiteks drum’n’bass’i või räpistiilis: võetakse alguseks mõne klassikalise loo hästi tuntud avalõik originaalis ning sellele järgneb modernne tümps, mille saade põhineb klassikalise loo põhimeloodia lihtsustatud töötlusel. „Madame Bovary” lavastuses on kasutatud analoogset võtet, kus Gustave Flauberti teos annab vaid avatakti, samuti tegelaskujud ja nende põhikarakteri, ent kõik muu on lavastaja Marianne Kõrveri töötlus (koos kunstnik Liisi Eelmaaga).

Postmodernistlik tõlgendus
Näidend algab järgneva kohta mitte midagi reetva klassikalise sõnadeta stseeniga Emma Bovary vanniskäigust. Võrreldes järgnevate stseenidega on see ebaproportsionaalselt pikk ning lõpeb omalaadse puändiga, kus laest laskub vannituppa harfimängija ning hiljem traavib sisse Rodolphe, kes vannitoa seinalt plastiktoru maha rebib ja sellega vanni justkui armulaevukest sümboolselt edasi sõuab. Kui Flaubertil on Rodolphe rikas maaomanik ja donžuan, siis Kõrveril on ta palja ülakeha ja liibuvate pükstega vitaalne faun, kes armastavat hobustega ratsutada. Pigem on ta aga linlik ning oma rakmete ja mõõgaga sado-masoliku nüansseeritusega tüüp.
Lõplikult pöördub näidend postmodernistlikule teele aga siis, kui ootamatult kõlab uksekell ning Emma juurde siseneb tema mehe palgatud psühholoog-moraalivalvur silmatorkavalt stiilitus tänapäevases second-hand-rõivastuses. Ta jääb küll episoodiliseks tegelaseks, ent kannab sõnumit, et Emma võiks pühendada ennast kodukana kombel enam abikaasale, tütrele ja kodule kui unistustele armulembusest, mis tuleb väljastpoolt Emmat ahistavat kitsast ringi.

Emma teisest armukesest Leonist on lavastaja Kõrver teinud Eesti Posti logoga jopet kandva ja kesise luuleanniga postiljoni, kes hindab oma annet sama kõrgelt kui Bornhöhe „Kuulsuse narride” Salomon Vesipruul. Nende kontakt saab alguse siis, kui Leon toob Emmale naise tellitud postipaki uhke kleidiga. Kuna Emmal pole raha paki eest maksta, asub ta Leoniga flirtima. Tolles tärkab naise võlude mõjul nii võimas luulekirg kui ka soov purustada midagi materiaalset – kasti, milles on Emma kleit. Otsustavate hoopidega lööb ta sõrgkangi läbi kastikaane. Sõrgkang on Emmale mehe suguelundi sümboliks ning ajab ta koketeerivalt kihevile. Kasti purustamise stseen on allegooriline ühe, millega rikutakse Emma abielu.

Selliseid allegoorilisi sümboleid – mõned otsesemad, mõned vihjelisemad – on etenduses veelgi. Samas pole siinkohal mõtet ümber jutustada kogu näidendit ja nimetada kõiki selles kasutatavaid lavastusvõtteid ja -elemente. Olgu vaid lisatud, et Emmat armastavat abikaasat Charlesi on arsti asemel kujutatud loomaarstina. Võib-olla peab seegi tõstma esile Emma võõrandumist Charlesist ja tema tehtavast tööst. Need, kellele on pühendatud Charlesi tähelepanu, pole mitte tõelised inimesed nagu tundelisest ja kirglikust armastusest unistav Emma, vaid loomad.

Etenduses nimetatavad kohad on Tallinn ja selle lähiümbruskond. Mitte Normandia väikelinn Tôtes ega Pariis, mis on peamised tegevuskohad Flauberti teoses. Romaani traagilise lõpplahenduse asemel on lavastuse finaaliks videoklipp Emmast tänapäeva kaubanduskeskuses. Emmale ja tema hingeahastusele ei pööra seal keegi tähelepanu, kõik kõnnivad mööda. Emma on inimmassi keskel ihuüksinda – keegi teda ei mõista, naine on maha jäetud ja hüljatud.

Hea ja halva maitse piiril
Lavastus on seni saanud ajakirjanduses vaid kiitvate hinnangute osaliseks. On toonitatud, et see on nüüdisaegne, efektne, traagilisega paralleelselt ka lõbus ja irooniline. Kindlasti lisab omajagu Lauri Dag Tüüri muusikaline seade, mis erineb küll märksa eespool lavastusliku võtme iseloomustamiseks nimetatud drum’n’bass’ist ja räpist, selles on hoopis revüüteatri stiili.
Hinnang lavastusele – nagu ikka – on maitseasi, kas mõista või hukka mõista. Etendus on niivõrd nüansirikas ning hea ja halva maitse piiril balansseeriv, et võimaldab kahtlemata mõlemat. Mõne jaoks võib kriitiliseks piiriks olla see, kui Emma suu läbi nimetatakse mehe ja naise suguorganeid otse vulgaarstiilis. Mitte et vaatajate kõrvad nii õrnukesed oleksid, ent minu hinnangul ei lisa see näidendile midagi olulist juurde. Nagu ka pisut teistsugune väljenduslaad ei võtaks midagi olulist ära, peale mõne kihina ja itsituse publiku seas. Ning seesama stseen, mis väljendab Emma rahulolematust oma armukestega, kes pakuvad talle tõelise armastuse ja sügava kire asemel vaid pinnapealseid ja lühiajalisi füüsilisi kontakte, ei kaotaks seeläbi oma mõjuvusest midagi. Aga eks seegi ole maitseasi.

Tahan vaid osutada, et lavastus maksab päris suurt lõivu nüüdisaegsele populismile, mis on valdavalt materiaalsusele orienteeritud ühiskonnas suuresti paratamatu – sõltub ju teatrigi tegevus etenduste väljamüügi edust. Nii too üheeurone hinnaalandus õpilastele kui ka teatud sõnalised ja muusikalised võtted tagavad obligatoorse publikumenu. Parajalt doseerituna ei hävita odavam populism ehk ka näidendi kunstilist tervikut.

Kunstilises mõttes nõudlikum vaa­taja võib küll hinnata lavastuse postmodernistlikkust ning mõningaid lavastustehnilisi lahendusi ja saatemuusikat, ent ometi mitte päris rahul ol­la etenduse silmatorkava kaugusega Gustave Flauberti romaani süžeest (näidend kannab ju ikka sama pealkirja). Samas võib Flauberti teose sügavama mõistmise seisukohalt leida lavastusest midagi tõeliselt head: pea­­tege­laste karakterid tulevad selgelt esile (ehkki romaaniga võrreldes pisut teises välises rollis), esmajoones Emma hingelist ängi ja maailmast võõrandumist on kujutatud kunstiliselt veenvalt.

Väike saal ja miimika nüansid
Näitlejatöödele vähemalt sellel õhtul, mil mina etendust jälgisin, suurt midagi ette heita pole. Mari Abelit tuleb Emma rollis üldiselt kiita. Selle rolli õnnestumine määrab kogu näidendi õnnestumise. Pisut rohkem oleks oodanud ehk nüansirikkust Emma karakteri eri külgede esiletoomisel, aga eks see sõltu lavastaja maitsest.

Ainuke tilluke (ja tõesti vaid tilluke) pipratera: näitleja peaks maksimaalselt keskenduma rollile ega tohiks oma pilgus korrakski helgelda lasta sisemisel lõbustatusel ega iroonial rollilahenduses kasutatavate lavastuslike nüansside ega publiku reaktsioonide üle. Eriti nii väikeses saalis nagu von Krahli teatri oma, kus näitleja puutub esiridades istujatega peaaegu kokku ning kus seetõttu on näha miimika kõik nüansid.

Seda peavad silmas pidama kõik trupis osalejad, mitte vaid peaosaline. Aga ehk pimestas mind hoopis mõni eksinud prožektorikiir…

Oma teatrielamuse etendusest ma sain. See ongi peamine, vaadatu ei jätnud ükskõikseks, vaid pani kaasa elama ja mõtlema.

Avaldatud: Õpetajate Leht / 25.11.2011