Siin ja praegu sündiv multikas

| Heili Sibrits |

| Heili Sibrits |

Kingakarbist ehitatud mitmekorruseline nuku­maja, reklaamist välja lõigatud ja papile kleebitud inimkujud, plastiliinist mööbel, mudelautod, kõrgetel kontsadel Barbied, plastmassist sõdurid…

Just selliste lastetoa mänguasjadega mängitakse Mart Kolditsa uhiuues lavastuses «Simulaakrum». Ainult et tema juhendatavad pole lasteaiapõngerjad, vaid Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia osakonna magistrandid, ning mängutulemust ehk publiku silme all sündivat multikat näevad vaatajad teatrisaali paigutatud teleekraanidelt.

Von Krahli kodulehel öeldakse, et näitlejaid selles lavastuses pole. Papist-plastikust nukke-autosid liigutavad ja samal ajal objekte valgustavad ning filmivad (!) musta rõivastatud ja üksteisele mitte ette jääda püüdvad kunstilise rühmituse Department of Desire liikmed. Korraga võib ühe stseeniga ametis olla kuni kaheksa inimest.

Et kõik sujuks, ei piisa vaid proovisaalis harjutamisest. Kokkumäng ja üksteise tunnetamine peab sellises lavastuses olema isegi suurem kui ühes nn tavalises teatritükis. Sest vigu, olgu selleks valel hetkel nuku liigutamine, kaamera ette jääv käsi või videokaamerast välja libisev juhe, märkab publik kohe.

Ent «Simulaakrumis» ei kasutata vaid papist osatäitjaid, oma osa saab etendusse anda ka publik – üks või kaks vabatahtlikku piletiostjat saavad mängida kangelast. Tõsi, oma kohalt püsti tõusma ei pea, tuleb vaid kaamerasse vaadata ning maailmal kulgeda lasta. Esietendusel haarati ootamatult mängu ja «sunniti» üheks kangelaseks kultuuriministeeriumi teatrinõunik Hillar Sein, kes oma osaga vapralt toime tuli.

Von Krahlis lavastuva «Simulaakrumi» allikmaterjalina on kasutatud Wachowskite kultusfilmi «The Matrix». Iseenesest pole see aga oluline, inspiratsiooni võinuks trupp saada ka mujalt.

Sest «Simulaakrumi» olulisem ja põnevam magnet on lavastuse tehniline pool – kui hästi keerulise meeskonnatööna sündivas multikas kõik kokku sulandub. Samas, ootamatud väiksed apsud, tegijate pühendumus ning üksteisega suhtlemine (ka käskude jagamine), mängu kohatine rabedus muudavadki «Simulaakrumi» ägedaks ja lõbusaks vaatemänguks.

Avaldatud: Postimees / 15.04.2013