„Sa unustasid suudelda mu hinge”*

| Margit Tõnson |

| Margit Tõnson |

Kuus ja pool tundi Dostojevskit. Kuus ja pool aastat ettevalmistust. “Idioot” ja “12 Karamazovit”. Kultuuritekstide dialoogi jälgis Margit Tõnson.

Režissöör Rainer Sarneti elust kaks aastat võtnud “Idioot” on täna alles esimest päeva kinolevis. Seda on nagu raske uskudagi – trükimeedia on juba mitu nädalat olnud intervjuusid ja analüüsipüüdeid täis, raadio- ja tele-eetrist rääkimata. Filmi turundusele ei ole tõepoolest midagi ette heita. Vaatamata “kultuuritoote” ebamäärasele määratlusele armastusfilmina, mida tuleks lavastaja soovitusel vähemalt kolm korda vaadata ja mille plakatid linnapildis viitavad rohkem zombie-horror-filmide traditsioonile, on sõnum uuest eesti filmist jõudnud kohaliku vaatajaskonna mõlemakeelse sihtgrupini. Ja seda kahtlemata Fjodor Dostojevski lahkel toel.

Jah, kui nii võtta, siis tuleks Eesti filmi arengukava tööversioonis sõnastatud eesti filmi nõrkuste nimekirjast kehv turundus kui põhiargument, miks inimesed kinno ei tule, maha tõmmata. Vähemasti viimaste filmide puhul – “Kormoranid”, “Punane elavhõbe” jt – on turunduse puudulikkusest suisa narr rääkida. Aga turundust on lihtsalt hea ja turvaline tampida – sest siis pole õieti keegi süüdi, eriti mitte need, kes tegelikult filmide mittekõnetavuse eest vastutavad. Aga see on juba teise loo teema.

Autorid ise lendasid juba nädala eest Busani filmifestivalile Lõuna-Koreas, kus toimub ühtlasi “Idioodi” maailmaesilinastus. Dostojevski kui eksistentsialismi esiisa ja Nietzsche jaoks ainsa tõsiseltvõetava inimhinge eksperdi looming on ühtemoodi hinnatud nii Ida kui Lääne intelligentsi poolt – sestap ei tohiks Sarneti “Idiooti” kuidagi kimbutada kohalikku keele- ja kultuuriruumi kapseldumise oht.

Õigupoolest olid eesti ja vene koolide kirjandusõpetajad esimesed, kes filmi Artise kino suurel ekraanil nädal enne esilinastust nägid, koos Jan Kausi ja Peeter Toropi saateloengutega sellest, kuidas kirjandustekst ülepea filmikunstiks tõlgitakse (ja millised on loomulikud kaod ja väljajätted) ning miks on targem vaadata suuremat hulka adaptsioone, mitte piirduda ainult ühega.

Ja eks neid on kinosajandi jooksul ikka kogunenud – üks ekspressiivsemaid on kindlasti Kurosawa pealt neljatunnine teos, kus näitlejad mängivad täpselt nii, nagu Dostojevski on oma tegelasi ette kujutanud – röögivad, nutavad, visklevad, karjuvad. “Dostojevski kangelased on juhitud irratsionaalsetest jõududest – ühel hetkel nad ahastavad, jumal, mida ma ometi tegin, ja poole tunni pärast keeravad jälle käki kokku,” leiab Sarnet.

“Aga kui sa heidad mulle ette näitlejate teatraalsust, siis ma vastan sulle nii – ma ei tahagi, et mu näitlejad oleksid ekraanil “nagu elus”. Psühholoogiline realism on väga kitsas ja ebamäärane mõiste. Mulle meeldib, kui näitleja riskib. Mida rohkem, seda parem. Dostojevski inimesed ei saagi olla kitsalt võttes realistlikud – nad tegelevad ju hingeasjadega. Nende eesmärk on terve universum ümber pöörata. Nad on lõpuniminejad.”

Ja Sarnet laiendab seda kitsast realismi-kontseptsiooni võrdlusega purjus olemisest – kui viibida kainena peol, kus ülejäänud inimesed on kõvasti napsitanud, siis näed teistmoodi realismi. Inimesed on imelikud ja lahtised. Lärmakad, emotsionaalsed ning pidurdamatud. Valmis üle piiri minema. Väga päris.

“Idioodi” nimitegelane, epileptik vürst Mõškin, keda filmis kehastab relvitukstegeva leebe kõikemõistvusega Risto Kübar, on Dostojevski katse luua hingelt ideaalselt ilus inimene, kellel ristiks kanda universaalne kaastunne valimatult kõigi, ka kõige põlastusväärsemate inimeste vastu.

“Kui ma stsenaariumi kirjutasin, siis lugesin samal ajal Oshot ning mõtlesin ilu peale väga palju,” tunnistab Sarnet. Jan Kaus on juba tähelepanu pööranud, et erinevalt Dostojevskist ei uuri Sarnet oma filmis mitte Mõškinit kui erandlikku isikut, vaid teda huvitab rohkem tema mõju, see, mil moel naiivne, siiras ja vahetu ning kaastundlik vürst oma olekuga maailma muudab, ehk siis n-ö tema hingelised jäljed.

“Hing on oluline märksõna. Kui ma räägin kunstist, mis mulle meeldib, siis ütlen, et see on midagi hingele,” tunnistab Sarnet Kinolehele La Strada antud intervjuus. Dostojevski hingeuuringud on vaimustanud paljusid enne Sarnetit – Virginia Woolf kirjutas näiteks: “Talle on kõik võrdsed: ole sa kõrgest või madalast soost, lits või leedi. Kes iganes sa ka ei ole, kõigepealt oled sa ikkagi anum, kus pesitseb see segadusse ajav, kobrutav, morn ja kallihinnaline vedelik nimega hing. Hinge ei hoia miski tagasi. See pulbitseb, ujutab üle, seguneb teiste hingedega. [–] See kukub meile kaela – tuline, kõrvetav, segunenud, imeline, hirmuäratav, rõhuv inimese hing.” Dostojevski otsis inimese ennasthävitavale loomusele selgitust, ega leidnud seda ka kõige kaastundlikuma hinge abiga. Ka isetu hea-olemise püüe toob hävingu ja läbikukkumise.

Vürst Mõškin naaseb ravilt ning kohtub rongis oma totaalse vastandiga – tumeda, salapärase, hullumeelse pilguga, agressiivse Rogožiniga (Tambet Tuisk). Sarneti Mõškin armastab inimesi, ta soovib, et nad ei teeks üksteisele ega iseenestele haiget. Aga juba pelgalt tema olemasolu on potentsiaalne konfliktiallikas.

Loovankri ette on rakendatud veel üks vastandite paar – kaunis süütu Aglaja (nurgelise elegantsiga veenvalt esinev Ragne Veensalu), ning muidugi rüvetatud madonna, meelelise ilu kehastus Nastasja Filippovna, kelle hing on põrgus (femme fatale Katariina Unt), kes ei lase Mõškinil ennast päästa. Sarnet: ““Idioot” on polüfooniline teos – miks ma sinna ei hakanud ise peale suruma mingisugust draamakaart, mingit stoorit, ongi see, et need tegelased vajavad ruumi, et oma lugu lahti mängida.”

See ruum – peamiselt Narva Aleksandri kirik (aga ka Dominiiklaste klooster ja Mustpeade maja), mis on vastavalt vajadusele kord peosaal, kord tänav, kord kupee, kord aed jne – ei ole siiski nii tinglik, kui Lars von Trieri hea ja kurja teemasid läbi valgustav filmiruum “Dogville’is” ja “Manderlays”, kus olematute uste avamist markeeriti vaid helis, pildis olid üksnes kriidiga maha joonistatud tubade ja majade piirjooned. “Idioodi” avastseenis luuakse heli- ja valgusrežiiga suurepäraselt illusioon staatilisest kiriku põrandale ritta seatud pingirivist kui raudteel kihutavast rongist. Aga see illusioon on siiski pigem teatri kui filmi tööriistakasti kuuluv võte.

Ma ei saa nõustuda Jan Kausiga, nagu oleks kuidagi värskendav filmiruumis maalikunsti kasutamine. See on muidugi huvitav võte (ja neid pilte, mis lugu edasi kannavad, oli esialgu plaanis tunduva rohkem, räägib Sarnet, aga lõpuks jäi nii, nagu jäi). Ning mind isiklikult segab ka jutustajahääle sissetulek poole filmi peal, nende abstraktsete arutluste vajalikkus jääb püüdmatuks.

“Idioodi” lavastamise esmane impulss tuli Sarnetil vene õigeusu muusika kuulamisest. “Siis hakkasidki pildid jooksma, et tegevus toimub kirikus, meelisklesin selles fiilingus – kuidas valguskiired langevad ja ruum on hämar…”. Pole saladus, et ka logistiliselt on niisugune filmitegemine ühes ruumis, mille sees vahetuvad dekoratsioonid, ja ei kolistata mööda Eestit bussiga ühest paigast teise, lihtsam, odavam ja vähem närvesööv. Kuigi valguse sättimine võttis tunde. Mart Taniel on üks Eesti võimekamaid operaatoreid ja “Idioot”, mille eeskujuks 30ndate-40ndate stuudiofilmid pikkade relsisõitude ja kergelt uduse valgusega, on sellest koostööst küll palju võitnud.

Teine oluline jalg, millele režissööri nägemus toetub, on muidugi filmi kunstnik. Jaagup Roomet, kellele partnerlus Veiko Õunpuuga “Püha Tõnu kiusamise” juures tõi juba möödunud aastal Euroopa Filmiakadeemia nominatsiooni parima kunstnikutöö vallas, on tööga “Idioodis” selle auhinna koostöös kostüümikunstnike Jaanus Vahtra ja Riina Põldroosiga mitmekordselt ära teeninud.

Dostojevski impulsiks “Idioodi” kirjutamisel sai Hans Holbeini maal ristilt alla võetud Kristusest. Kirjaniku abikaasa päevikutes on säilinud viide, et ta oli muuseumis roninud lausa tooli peale, et seda lähemalt vaadata.

Ja naine oli omakorda kartnud, et Fjodorile tuleb hoog peale. Ja siis hirmu tundnud, et äkki tehakse Fjodorile trahvi, sest niisugust huvi võib ju korrarikkumisena tõlgendada.

Holbeini maal on ka filmis olemas. (Kõik maalid ja ikoonid on teostanud Laurentsius ning Olga Temnikova ja Indrek Kasela galeriis saab algaval nädalal näha kõiki filmi tarbeks tehtud maale-ikoone.)

Dostojevski leidis sealt lepitamatu vastuolu – kahvatut deformeerunud laipa vaadates on inimesel raske uskuda, et Kristus üles tõusis, kuulutagu kirikulaulud pealegi rõõmusõnumit. Põrgu aga on kannatus suutmatuse eest armastada.

Von Krahli Teatri kursuse ja Kristian Smedsi eludes neli ja pool aastat aktiivselt kaasa tiksunud ja Dostojevski luigelauluks jäänud “Vennad Karamazovid” vormus etenduseks oktoobri alguses. Üle nelja tunni kestev “12 Karamazovit” on valjuhäälne võitlus oma sisemiste deemonitega, hirmude ületamise tour de force, himude ja ihade kaardistamine ja publiku kaasamine moel, mida Krahlilt iga vähegi kogenud teatrisõber oodata oskab. Nagu ütles Jim Ashilevi “Terevisioonile”: “Elu paiskub näkku.”

See on muidugi minu isiklik kiiks, et ma ei kannata väga pikalt välja, kui inimene laulab, aga laulda ei oska, ja kiunutab pilli, mida ta ei valda, aga igas muus valdkonnas on see Krahli laval toimuv initsiatsiooniriitus nende noorte endi jaoks parim võimalikest. (Loe ka intervjuud Kristian Smedsiga 6. oktoobri Areenist.)

Publikule avaldatakse armastust, teda pruugitakse mitmel erineval moel, sunnitakse viskama esimene kivi, ning temalt küsitakse muu hulgas ka põhjust, miks peaks enesetapja ümber mõtlema ja tahtma edasi elada. See karje: “Ütle üks põhjus!”, ei ole siiski nii meeleheitlik, et välistaks vastajal võimaluse nalja teha. Elamise põhjuseks pakuti eri etendustel muidugi eri asju – pakuti elu ennast, aga ka näiteks raha! Dostojevski ju pidi samuti suuremat osa oma teostest aina kiiremini kirjutama, et mänguvõlgu maksta – raha, õigemini selle puudumine, sunnib tegutsema.

Alateemadena on “12 Karamazovi” suurendusklaasi all põlvkondadevahelised suhted, aga ka meeste ja naiste omavahelised suhted – kallima pärast kisklevad “õekesed”, eksistentsiaalsete teemade üle viinapudeli taga vaidlevad “vennad”. Tuline vene hing mulksumas, noad ja kaikad välkumas. (Integratsiooni-inimesed, küsimus teile. Kas “Idiooti” tulevad venelased kinno vaatama? Ja kas “12 Karamazovi” novembrietendusi võiks äkki venekeelse sünkroontõlkega varustada – teksti ju palju pole, laulusõnadest aga ei saa ka eestlased aru?)

Püha ja rüve asetatakse ülestikku – lavastuse kulminatsioonis siseneb pöörasesse maapealsesse põrgusse Kristus, ristipuu seljas, inimesed tema ümber visklevad ja väänlevad oma kihudes ja hingepiinades, saatuslik naine lehvitab konksu otsas rahatähte, loomastunud mees üritab seda hammastega kinni püüda, naine suunab rahatähe Kristuse kubeme juurde ja mees võtab Kristusel kujundlikult suhu.

“Idioodis” on püha ja rüve kokku saanud silmipimestavalt kaunis ikoonis, mis kujutab Nastasja Filippovnat peenisega suus. Dostojevski laseb “Vendades Karamazovites” Ivanil öelda, et kui kaob usk surematusse, siis pole ka vooruslikkusele kohta.

Pühapäeva õhtul Saaremaalt tagasi Tallinna sõites kuulasin Lady Gaga viimast albumit. See on suurepärane toode. Gaga kui uus lunastaja – friikide, nohikute, hüljatute, õnnetute, vähemuste kaitsja ei ole kedagi unustanud. Ta lubab, et igaühel on õigus elule, ja igaühele on broneeritud koht ka igavikurongis. Me kõik sünnime superstaaridena! (Või geeniustena, nagu kinnitab Robin Sharma, kes lisab, et kahjuks sureb enamik meist siiski keskpärastena.) Ta laulab mustast Jeesusest, ja avaldab armastust Ameerika hispaaniakeelsele kogukonnale. Isegi kantrilaulusõpradele on pühendatud väike ballaadike. Ta jutlustab uuest rassist, kellel pole eelarvamusi, kes on tõeliselt vabad. Kõik on tema eestkoste all!

“Born This Way” nimiloo videos sünnitab ürgema (mother-monster) hea ja kurja. Ja ürgema mõtleb, kuidas ta saakski muidu midagi nii perfektset kaitsta. Kurjust on vaja, et head kaitsta. See kõik klapib suurepäraselt nii kristlase kui moslemi maailmapildiga, Dostojevskist rääkimata. Gaga on suurem kui elu, ta on ikoon ja ise selle ikooni pilastaja, ta on hea ja kuri ühekorraga. Ja ta on elus inimene – sest tõesti, miks peaks inimene kummardama laiba poole? Paluma surnult hingeõnnistust?

Sebastian Nübling (kelle erakordsest lavastusest “Three Kingdoms” suur teatrisõber Sarnet siiski midagi ei pea) vastas muu hulgas küsimusele, mis on teatri roll 21. sajandil, järgmiselt: “Pakkuda alternatiivseid sotsiaalseid programme. Teistsuguseid võimalusi, kuidas elada koos väikestes kogukondades. Euroopas tundub, et riik annab järjest enam neist ülesannetest, mida ta 1970ndatel ja 1980ndatel ise lahendas, rahva enda kanda: hoolitse oma sotsiaal- ja tervisekindlustuse eest, ole enda eest vastutav igas mõeldavas suunas. See on üsna suur ülesanne ja seega on inimesel palju asju, millega ta peab heitlema. Ja tulla tagasi situatsiooni, kus sa tead, kellega sa koos töötad ja oled, on üks võimalik sotsiaalne alternatiiv, kuidas sellistes sotsiaalsetes tingimustes ellu jääda.” (Hedi-Liis Toome, Postimees, 16.9.2011.)

Teater kui pelgupaik. Muidugi. Teater kui klooster. Miks mitte. Filmirahvas räägib täpselt samamoodi suurest tühjusest, mis neid pärast võtteid valdab, sest see alternatiivne võtteplatsi elu on siiski üsna suurel määral korrastatud, erinevalt Päris Elust, millesse kaos keeristormina igal hetkel võib sisse tuhiseda. Oled end suure vaevaga ümbritsenud inimestega, kes sind mõistavad, toetavad, ära kuulavad, ja juba tulebki laiali minna! Sestap ei tule see üllatusena, et Sarnet on juba Krahlis järgmist lavastust planeerimas – Lorca “Lillede keel”.

Aga tahaksin siiski pakkuda vastukaaluks ühe alternatiivse tsitaadi, noore teatrikooli lõpetaja blogist. Tema on samuti üks neist 12 Karamazovist, kes ennast ületades võhivõõrastele oma hinge ja südant pakub: “Teadke, teie kõik, noore inimesed, kes te plaanite astuda teatrikooli, et see ei ole hea mõte, kui see pole just ainus asi siin maailmas, mida te teha oskate.

Isegi kui teil eelnevalt ei ole füüsisega probleeme, need tekivad. Kui teil ei ole enesehinnanguga probleeme, pole hullu. Need tekivad. Hulgaliselt. Kui te olete tervisliku toitumisega, hakkate te rämpsu sööma, sest muuks ei ole aega. Kui te olete karsklased, suure tõenäosusega ei jää see nii. Ja suure tõenäosusega hakkate te ka suitsetama. Kui te seda juba ei tee. Ja lähete lahku oma kaaslasest. Seda kohe kindlasti. Ta ei mõista iial seda, miks teid kunagi ei ole.

Ja te ei jäta kooli pooleli, isegi kui tegelikult tahaksite, sest see imeb teid enda vaakumisse. Ja see kõik ei lõppe kooli lõpuga, kui te teatriga edasi tegelete. Ja suure tõenäosusega tegelete, sest see vaakum ei kao nii lihtsalt ja palju lihtsam on sellega leppida. [–] Tehke midagi, mis täidaks teid armastusega, mitte ängiga. Ärge minge teatrikooli!”

See tunne, et oled millelegi oma elust andnud mitu aastat, ja kui see miski on valmis, ei oska sa ikkagi öelda, kas see on nüüd väga hea tulemus või täielik läbikukkumine, ei ole ühelegi hingega asja sees olevale tõsisele loojale võõras. See tunne ei jäta kedagi maha, isegi kui ümbritseda end kõige paremate ja turvalisemate mõistjate ja toetajatega. Selle tunde vastu ei aita muu kui sisemine veendumus, et mina andsin sel hetkel, nende tingimuste juures oma parima.

Aga lihtsam on varjata oma ebakindlus bravuuri maski taha ja põlastada neid, kes aru ei saa. Kirjutajad-arvustajad kipuvad siinmail pahatihti võrgutama autorit (kui palju viiteid ja tsitaate nad on suutnud üles leida, milliseid alltekste lahti lugeda, milliseid mõjutajaid tabada jne), vaataja jäetakse üsna omapead. Tema, vaeseke, on ise loll, kui aru ei saa. Tänases kontekstis siis – on ise idioot.

*Neoonsilt filmis selle tsitaadiga on briti kunstniku Tracey Emini samanimelise teose remake.

Avaldatud: Eesti Ekspress / 15.10.2011