Pühendunud oma kirele

| Kairi Prints |

| Kairi Prints |

Von Krahli Teatri laval on 12 Karamazovit, keda tuntakse ka kui Von Krahli kursust. Kairi Prints kohtub lavastaja Kristian Smedsiga päev enne esietendust.

Neli ja pool aastat olete seda lavastust ette valmistanud. Meie oleme sama kaua esietendust oodanud.

Tõsi, see on olnud pikk reis paljudel eri tasanditel. Tudengitest on kasvanud iseseisvad noored artistid. Nad on praeguseks ikka väga erinevad sellest, mis nad olid oma esimesel aastal. Nad on õppinud ennast tundma ja saanud teistele tuntuks. Kujundanud välja enda näo teatris, oma filosoofia, enda kui inimese. See on väga suur muutus, kui tudengiidentiteedi aeg saab otsa ja sa pead saama selleks, kes sa oled. Pead hakkama tööle oma erialal.

Ja ma ei räägi ainult näitlejatest, see on samamoodi, kui sa oled ajakirjanik või politseinik. Nüüd loeb iga otsus, mille sa teed. Keegi ei võta vastutust su vigade eest.

Kui tugevalt sa seda suhtumise muutust tundsid?

Ma ise ka mõjutasin seda. Ma ütlesin kohe, et kui nad kooli lõpetavad, muutub ka minu suhe nendega. Muidu hakkaks praegu lihtsalt nende viies õppeaasta ja seda pole kellelegi vaja.

Kuidas see suhe muutus, mida sa tegid nendega?

Ma pean ütlema, et neil on väga hea filosoofia, nad teavad, mida nad tahavad saavutada. Nad on ka väga soojad inimesed – nende jaoks on oluline armastus, õnn, lihtsus ja ausus. Ma ei muudaks nende väärtuste juures mitte midagi. Ma oleksin vägivaldne, kui püüaksin neile öelda, mida nad peavad otsima.

See, mida mina saan õpetada ja olengi õpetanud, on suhtumine: austus selle vastu, mis valiku nad on teinud. Sa pead aru saama, et sa ei saa rääkida üht ja teha teist asja. Kui sa tahad tõesti midagi saavutada, siis see peab olema sinu tegevuses näha. Noorel artistil võib sageli olla vale individualism. Kui sa ütled, et tahad midagi – miks sa siis ei tee? Lõpeta hädaldamine, ära ripu oma kalendri küljes, vaid fucking burn it! Hakka seda tegema, mida sa tõesti tahad.

Vahepeal möödub Kristiani selja tagant keegi mees ja võtab endale tema suitsupakist sigareti.

Inimesed ju kardavad.

Muidugi, sest see on meie ajastu vaimuga täielikus vastuolus. See pole sugugi kerge. Kui sa hädaldad, et ei saa midagi teha nii nagu vaja, siis hakkab su sees kasvama väike bakter ning sa ütled, et mitte sina, vaid su keha räägib. Kui sul tekivad valed väärtushinnangud ja harjumused, pead need ise murdma, et saaksid käituda teisiti. Pead olema valvas ja järjekindel, et saada aru, et kui ma nii teen, mis siis juhtub suurel skaalal. Ära jää kunagi proovidesse hiljaks! Mitte kunagi! Kui sa lubad endale hiljaksjäämist, et mis see viis minti ikka teeb, siis on see bakter juba kohal. Ning ei tasu öelda, et näed, teised jäid ka hiljaks. Oled sa vastutav selle eest, mida teised teevad? Ei, sa vastutad enda eest. Ja kui sa ei saa sellega hakkama, siis ei maksa esitada küsimusi väljaspool iseennast. Küsi parem, miks sa oled selline ja miks sa lubad endal nii käituda.

Austus töö ja kaaslaste vastu ongi see väärtus, mida mina saan õpetada. On ülimalt oluline, et noored oleksid vabad mõtlema ja ennast väljendama, aga teatud reeglid peavad olema väga kindlad, et keegi ei peaks uurima, kus keegi on ja kas peaks muretsema. Siis me saame korralikult tööd teha.

Kuidas te tööd teete?

Mind huvitab, milliseid stseene nad tahavad teha, mis unistused ja visioonid neil on, ja ma lasen noortel need teostada. Mina lihtsalt annan tagasisidet.

Õpetamine on üldse kinky business, see on väga delikaatne teema. Sa ei tohi olla manipulatiivne, muidu hävitad midagi, mis on kasvamas. Mõned parimad stseenid lavastuses on täielikult noorte tehtud, ma ei oleks ise iial osanud selliseid stseene lavastada. Minul oli raam: siin on see raamat, siin on kaks lauda, teeme stseene ümber nende laudade. Sa võid olla laua all, peal või kõrval, toolil või tooli all. Sina ja sina ja sina saate neli tundi, siis me vaatame selle koos üle ja arutame asja. Ja kui sul on probleem, siis ma olen siin ja tule, küsi. Nii et nad pidid tõsiselt silmitsi seisma sellega, mida ja kuidas me tahame öelda.

Teiselt poolt pead võtma vastutuse ka kõige muu eest: kujundus, kostüümid, muusika, tehnilised võimalused. Sul peab olema valmisolek ja tahtmine: puhasta põrand, paranda lamp, õmble seelik. Mitte nii, et mina olen siin ainult näitleja ja nõuan teistelt: “Kus on mu meigikott ja miks seda mulle keegi juba ei anna ja miks mu kleit on räpane?” Muidugi, kui hiljem juhtub, et tõesti keegi peseb su pesu, on see ju suurepärane – aga nii õpid austama ka teiste inimeste tööd.

Ja sa ise teed samuti kõiki neid asju ja vastutad kõige eest?

Muidugi! Sada protsenti.

Nii et kui keegi pärast etendust ütleb, et tal hakkas sellest väga halb, siis sa ei saa talle öelda, et see polnud sinu etendusest, vaid ta on ise loll, et õigesti aru ei saanud?

Kui see, mida me teeme, kellelegi ei meeldi, siis see on täiesti okei. Aga ta võib meilt etenduse kohta küsida ja meil on olemas vastused, meil peavad olema vastused. Igaühel on õigus väljendada seda mida tahab, nii temal kui ka meil, ja keegi ei saa seda meilt ära võtta. See käib mõlemat pidi. Lavastus on tehtud publiku jaoks, aga samuti väga palju meile endale. Mõlemad tasandid on väga olulised. On jama, kui tahaksid teha midagi ainult publikule. Ainult endale tegemine on narcissistic shit. Pead uskuma oma töösse: pühenduma oma sisemisele kirele ja samal ajal soovile seda teistega jagada. Mitte ainult pihku taguma.

Jälle käib võõras mees lavastaja suitsupaki kallal.

*
Räägime veel pikalt. Kellele ja milleks teater. Kuidas on võimatu teada, mida publik tahab. Sest polegi olemas publikut kui sellist, on indiviidid. Puhta publikuga amüseerimise sooviga kaasnevast näitleja sisemisest tühjusest. Sellest, kuidas mõnikord lõigatakse maha kõrged mäed ja sügavikud ja jääb ainult lamedus. Ning kuidas arvamus, et publikule meeldivad “väikesed kiisud” ja neid tuleb temale pakkuda, on teatrisse tulnud inimese solvamine.

Smedsile on oluline, et asjad, miks me midagi teeme, on selgeks mõeldud. Teatrimajas peab igaüks selle peale mõtlema: näitleja, lavastaja, piletimüüja, koristaja, kostümeerija, tehnik. Teater pole tavaline töökoht. Kogu aeg juhtub midagi, iga päev keegi nutab, on kriisid. Artistide ülesanne on luua kaost ja teised peavad seda toetama. Ei tasu sattuda segadusse, kui freaks freak out, sest see ongi selle maja olemus. Aga nendel üritustel, kuhu publik tuleb, nad ei “friigi auti”.

Järsku karjatab Kristian naerdes taas välja ilmunud suitsukratile: Who is this sneaky Finnish guy visiting my Camel box every once in a while! (E.k kes on see salapärane soomlane, kes käib mu Cameli pakki külastamas?) Me olime vestlusesse nii süvenenud, et ma arvasin, et ta ei pannud hiilijat tähelegi. Aga hea lavastaja näeb kõike. Tuleb välja, et too on Teemu Nurmelin, lavastuse valguskunstik ja ühtlasi Karamazoveid ees ootava tuuri, mis viib noored Turusse, Berliini, Hamburgi ja Amsterdami, mänedžer.

Muidugi käisin järgmisel päeval ka “12 Karamazovi” esikal. See neli ja pool tundi, mida valmistati ette neli ja pool aastat, ei raiska ühtegi laval mööduvast 16 000 sekundist. Võimas ja kompromissitu igal hetkel: mitte väikesed kiisud, vaid metsikud kiskjad, kes rebivad lõhki kõik maskid, mis inimese ja ühiskonna näole kleepunud. Ja juba esimesel vaheajal hakkab kahju, et etendus “nii lühike” on.

Avaldatud: Eesti Ekspress / 11.10.2011