PostUganda kättemaks

| Tiiu Laks |

| Tiiu Laks |

Populaarse kontsertlavastuse „PostUganda” naiselik tandem toob Von Krahli proovisaalis lavale uue tüki „Aasta hiljem: King Kong ja teised pisiasjad”, mis võlub nukramate nootidega.

Kaks naist askeldavad Von Krahli proovisaalis vaikselt värviliste paberite ja paberlõigetega. Roosast efektiplokist paiskub saali tuttavlikus stiilis helisid ning puupalkidest seinaga ruumi värvib samasuguste visuaalefektide gamma. Aasta tagasi tegeles see tandem triviaalsete asjadega kontsertlavastuses „PostUganda”, nüüd on fookuses sama väikesed asjad nagu King Kong.
„PostUganda” mõnusad etendused said hitiks, mida paljud käisid mitu korda vaatamas. Kõiki sealt pärit laule on Youtube’is vaadatud-kuulatud üle 2000 korra. „PostUganda” plaat ja „alukad” müüsid hästi. Stand-up-komöödia vormis lavastus toetus Riina Maidre ja Maike Londi enda loodud lauludele, luues nende vahele loo ja loogika. „Mõned asjad muutuvad välja öeldes järsku nii banaalseks, kuid mitte muusikas,” põhjendab Lond duo esimese ühise töö muusikalist raami.

Uus lavastus on Londi sõnul aga rohkem seisundilavastus, milles on tunda pühadele omast kibemagusat nukrust. See juba „PostUganda” ajal kooruma hakanud lavastus ei ole põhjusega eelmise järg, vaid rõhutab ajalist raami: aasta hiljem. Tegelased on edasi liikunud, sõuvalgus maha keeratud.

Romantiline pühadeetendus

„Uus lavastus on „PostUgandaga” võrreldes introvertsem,” arvab Maidre. Samuti ei kasutata seal „PostUgandaga” leitud ideaalset tasakaalu kontserdi ja teatrietenduse vahel, vaid seekord on muusika rohkem loo taustaks.

„See on ikka täitsa teater,” muigab Maidre uuele lavastusele mõeldes. Samal ajal on endiselt tegemist konkreetselt sel õhtul saali tulnud publikule mängimise ja nendega kontakti otsimisega ning side „PostUganda” ja „Aasta hiljem…” vahel on nagunii ka tegijate peas tugev.

Selle „kammerliku ja romantilise pühadeetenduse” on Maidre ja Lond täielikult ise loonud: alates dramaturgiast ja kujundusest ning lõpetades muusikaga, mille loomist mõlemad naudivad ja mis on neile omaselt äratuntav lo-fi elektro, väikeste rännakutega melanhoolsemasse art-rokki. Nad jooksevad saali ja vaatajate toolide vahet (mis ei ole tõele au andes väga pikk vahemaa, millest on tingitud ka intiimne õhustik), üritavad teineteist ja iseennast kõrvalt näha ning on kahekesi proovisaalis meisterdades jõudnud millegi väga ilusani.

„Kurbus on üks kõige ilusamaid tundeid, sest inimesed ei ole kurvana nii bravuurikad, vaid rahulikud ning enda ja ümbritseva vastu ausamad,” arvab Maidre lavastuse nukrale toonile mõeldes. Ka „Aasta hiljem…” nukrus on ilus. Nagu postrokk.

Avaldatud: Eesti Päevaleht / 4.12.2010