Põlvkondade triloogia Von Krahlis

| Hedi-Liis Toome |

| Hedi-Liis Toome |

Põlvkonna mõiste kasutamine Von Krahli Teatri kontekstis tundub kuidagi kohatu. On ju selle teatri ajalugu võimalik kõige üldisemalt jagada kaheks — enne ja pärast 1998. aastat. Just siis asusid teatrisse tööle viis noort näitlejat: Enar Tarmo (nüüdne tehnikadirektor), Juhan Ulfsak, Erki Laur, Liina Vahtrik ja Tiina Tauraite, kes moodustasid teatri püsitrupi, mis on saanud hilisemat täiendust Taavi Eelmaa (alates 2002), Mari Abeli (alates 2004), Riina Maidre (alates 2006) ja viimati Mart Kolditsa (alates 2008) näol. Koos Peeter Jalakaga on tegutsetud „puhta teatri” nimel, kuid XXI sajandi esimese kümnendi lõpp on toonud kaasa teatud muutusi. Suur osa püsitrupist võttis 2008. aasta teisel poolel teatrist pikemat puhkust ning seega sisustasid järgmise pooleteise aasta mängukava projektid ja lavastused, mida iseloomustas näiteks suur külalisesinejate osalus (2008. aasta oktoobris ja novembris korraldatud suurejooneline ja rahvusvaheline loenguid, teatrit ja televisiooni ühendav ja teatripiire ületav „Kas on elu pärast kapitalismi?” ning sellega seotud 2009. aastal Peeter Jalaka lavastatud „Unistuste vabariik”) või ainult „tekstiraamatu” esitlemine — (foto)näidendina ilmunud „Homefucking is killing prostitution” (autor Kris Moor, 2008). Lavastasid ka Von Krahli uustulija Mart Koldits (ooper „Indiate uurimine” ja EMTA lavakunstikooli XXIV lennu „Kummitus masinas” — mõlemad 2009) ning Riina Maidre (koos Maike Londiga kontsertlavastus „Postuganda”, 2009). Kuigi Peeter Jalakas oli teatud projektides jätkuvalt tegev, oli ta nende kõrvalt tihedalt seotud õpetamisega Tartu ÜÜlkooli Viljandi kultuuriakadeemias. Alates 2007. aastast on Von Krahli Teater sealse lavakunstide osakonna VIII lennu ehk nn Von Krahli kursuse peamine juhendaja. 2008. aastal tekkinud olukorras, kus osa püsitrupist tegi pausi (aktiivsemalt tegutsesid Mart Koldits ja Riina Maidre, vähem ka Taavi Eelmaa) ning TÜ VKA tudengid olid alles teisel kursusel, tekkis vajadus ja võimalus kaasata ka väljastpoolt rohkem tegijaid kui varasematel aastatel.1 Kuigi Von Krahl ei kaugenenud järgmise pooleteise aasta jooksul oma kunstilistest eesmärkidest või žanrilise mitmekesisuse printsiibist (säilisid nii akadeemia kui ka juba traditsiooniks muutuvad muusikaprojektid), kerkis ikkagi küsimus, mis saab edasi. Kas püsitrupi liikmed naasevad pärast pausi. Kas noored asuvad pärast kooli lõpetamist Von Krahli tööle? Kas neid just Von Krahli üldse vaja ongi? Millega üllatab Mart Koldits? Jne.

2010. aasta kevadhooaeg andis nendele küsimustele võib-olla küll mitte ammendava, ent edaspidiseks arutlemiseks alust pakkuva vastuse. Võib arvata, et Von Krahlis on alanud või algamas uus ajakärk, mis „vana” trupi ja Jalaka kõrval läheb üha rohkem ka Mart Kolditsa ning noore pealetuleva põlvkonna nägu. Igatahes vastab põlvkondade triloogia ehk V on Krahli kursuse „Kuningas Lear”, grupitöö „The End” ning „Mehed lumes” nii nende ootustele, kes lootsid „vana” trupi tagasitulekut, kui ka nende omadele, kes ootasid Von Krahlilt värsket verd.

Esimene osa
William Shakepeare’i „Kuningas Lear” on TÜ VKA VIII lennu esimene täispikk lavastus ning ka Peeter Jalakale esimene kord Shakespeare’i lavastada. Näidendist on tema käe all saanud lõbus palagan, kus suur traagika ja peen psühholoogilisus on jäetud tagaplaanile. Jalakalt üsna ootuspärane lahendus, mille puhul tekib siiski küsimus, kas üliõpilased suutsid lavastaja kontseptsiooni mõista ja selgelt edasi anda?

Noortele näitlejatudengitele tundub probleeme tekitavat just esimene vaatus, kus kuningas Leari (kursuse õppejõud Peeter Raudsepp) pikkade monoloogide ja staatiliste misanstseenide ajal ei osata oma tegelase sisemaailmaga midagi peale hakata. Isegi kui tegemist pole süvapsühholoogilise lavastusega, oleks siiski lootnud vahest veidi suuremat eeltööd rollide analüüsimisel. Kuigi tegelastesse mängulist suhtumist rõhutab juba lavastuse raamistik, kus näitlejad, kellel parajasti stseeni pole, istuvad lava äärtes asuvatel pinkidel, jääb laval olevatel tegelastel siiski puudu intensiivsusest, mistõttu esimene vaatus kipub kohati venima. Lavastaja on säilitanud näidendi tegevusliinid ja konfliktid ning tundub, et ka lavaline kohalolu oli intensiivsem neil näitlejail, kelle tegelastel rohkem lavaaega (Narr — Jim Ashilevi, Regan — Mari Poki- nen, Edmund — Ivo Reinok, Edgar — Ott Kartau), või kes olid loonud karakteri (Krahv Kent — Kait Kall, Cornwalli hertsog — Madis Mäeorg).

Lavastust rütmistab ka Loore Martma loodud nauditav muusikaline kujundus, mis elavas esituses on läbimõeldud ja toetab huumorivõtmes „Kuningas Leari”. Kasutades ühelt poolt tuntud meloodiaid (näiteks Vaiko Eplikult või Antonio Banderase kuulsaks lauldud „Canción del Mariachi”) ja andes teisalt võimaluse muusikaliselt andekal kursusel 2 ka ise improviseerida, on tulemuseks vastavalt stseeni vajadusele kas orgaaniline või ootamatuid tõlgendusi pakkuv muusikaline kujundus.

Jalakas ise on lavastuse kohta öelnud, et „ka Shakespeare’i tekst räägib ühe perioodi lõpust inimkonna ajaloos ja mulle tundub, et just praegu mõjub see väga aktuaalsena” (Hiiemäe 2010). Praeguse postmodernistliku maailma ületamine ning liikumine post-post- modernismi on Jalaka viimaste aastate sõnavõttude ja ka mitmete lavastuste märksõnad. 2009. aastal toimunud rahvusvahelisel poliitilise teatri konverentsil ütles Jalakas oma sõnavõtus: „Nüüd on meil vaja ehitada postnaftalik, postindustriaalne või postkapitalistlik ühiskond (kuis iganes te seda ka ei nimeta), tahtlikult tugevdada oma vaimsust, et luua uusi kooskõlasid ja taasavastada põhilisi” (Jalakas 2009). Postkapitalistlikus ühiskonnas elamise võimalusi otsiti ka oktoobris ja novembris Von Krahli akadeemia projektis „Kas on elu pärast kapitalismi?”. Soovi millegi uue järele (või isegi kindlust selle tulemise suhtes) väljendavad ka rahvusvahelise teatrifestivali „Baltoscandal 2010” avasõnadeks kirjutatud read: „Kuna hetkel tundub nii, et tegemist on viimase krooni-festivaliga, siis võib vast öelda, et postmodernism saabus eesti teatrisse koos krooniga ja koos krooniga ta sealt ka lahkub. Järgmisel festivalil maksame piletite ja õlle eest euroonides ja naudime post-post-modernistlikku avangardi” (Jalakas 2010). „Kuningas Lear” jätkab seega Jalaka viimaste aastate teemat individualismil ja võimuihal põhineva maailmakorra lõppemisest. Kuid just kõigi tegelaste surnuist ülesärkamine ja ühislaulmine lavastuse lõpul kinnitab, et maailm kui selline ei lõpe, vaid meil tuleb liikuda uude ajastusse. Von Krahli kursus suudab selle muutusega loodetavasti kaasa tulla ja sellele kaasa aidata.

Teine osa
„The End” räägib samuti maailma lõppemisest. Jalakaga viimased kümme aastat koos töötanud näitlejad on muu hulgas pidevalt tegelnud praeguse ühiskonnakorralduse kritiseerimisega, kuid „The End” oleks justkui selle kõige kokkuvõte, isiklik kvintessents. Just selle lavastuse puhul kerkivad eriti intensiivselt üles varemgi esitatud küsimused, näiteks: milline on Erki ja lava Erki või Juhani ja lava Juhani suhe ning kui palju on nende väljaütlemistes siirust?

„The End” on kindlasti kinnitus Von Krahli Teatri näitlejate jätkuvast loomingulisest heast vormist — lavastuse autoriteks on märgitud kõik näitlejad (ainult Liina Vahtrik osaleb vaid häälena teises stseenis). Lavastus on jagatud kuueks osaks. Esimeses räägitakse lugu Zarathustrast, edastades zoroastristliku religiooni ideed, mille üheks põhimõtteks on, et head mõtted, teod ja sõnad on vajalikud tagamaks õnnelikku elu ja vältimaks kaose tekkimist. Oluline on inimese enda aktiivne suhe maailmaga, sest tehtud valikud määravad, kas inimhingel on õigus eksisteerida ka pärast maailma lõppu. „The Endi” esimene stseen ei vasta kindlasti tavapärase Von Krahlis käija ootustele — väga rahulik, vaid elava tule valgel toimuv stseen on pühalik, rituaalne ja lihtne, tundub esmapilgul liigagi siiras ja ootamatult irooniavaba. Küsimus siirusest või selle puudumisest tõuseb vaatajas eriliselt esile hiljemgi. Just „The Endi” puhul tuleb tahtmine tõmmata paralleele Von Krahli näitlejate igapäevaeluga ning uskuda, et näeme maailma viimase päeva õhtusöögil Tiina ja Erki juures ümber laua istumas kuut head sõpra, kes lihtsalt juhuslikult on lubanud ka publikul enda kõnelust pealt kuulata. Just selle stseeni sundimatus, vabadus ja (suurepäraselt mängitud) siirus teevad sellest minu arvates ühe viimase aja nauditavama veerandtunni eesti teatris. Stseeni väärtus ei vähene isegi teistkordsel vaatamisel, kus antakse kinnitus, et tegemist pole improvisatsiooni, vaid hea teksti ja näitlejatööga.
Lavastuse üks püstitatud küsimusi on: „Mida salvestaksid sina 8 GB mälupulgale, arvestusega, et võid uuesti ellu ärgata ning salvestatud info on ainuke, mis sulle eelmist elu meelde tuletab?” Eelduseks peab siinkohal olema muidugi usk, et hiljem mälupulgale salvestatut, näiteks pilte perekonnast, vaadates tuleb endine elu meelde. Kuid eks see olegi risk, mis sellisel juhul tuleb võtta. Lavastuse viimane stseen, mis koosneb peamiselt lühikestest dialoogidest kahe tegelase, näiteks Mehe ja Naise, Ametniku ja Idioodi, Ema ja Tütre ning Taavi ja Juhani vahel, tuleb esile valikute keerulisus ja teadmine, et mingeid garantiisid ei ole. Kas mäletada oma lapsi, abikaasat, Michael Jacksoni muusikat, Eestimaa loomi, Suurt Munamäge või geiseksi oma parima sõbraga? Mis teeb inimesest inimese, mis määrab tema olemuse, mis on üldse oluline? Läbi mitme kihistuse jõutakse lavastuse lõpuks tagasi esimese stseeni zoroastristliku inimese enda valikutel põhineva elumudeli juurde. Just nendes stseenides ühinevad individuaalne ja ühiskondlik mõtteliseks tervikuks.

Kolmas osa
Põlvkondade triloogia viimast osa etendatakse teatri proovisaalis. Sõnadeta lavastuses mängivad võrdselt kaasa nii väikeses lavaruumis nõtkelt liikuvad kaks pikka meest (Kristjan Sarv ja Mart Koldits) kui ka lavaruumi oskuslikult suurendav (video)kujun- dus (Emer Värk).

Lugu on esmapilgul lihtne. Kaks meest lähevad mägedesse matkama, üks külmub surnuks, teine püüab oma sõpra päästa, kuid tulutult. Autorid ise ütlevad tutvustuses, et just sellest lugu tegelikult ei olegi. Idee tõukub hoopis praegu umbes kolmekümnendates elu- aastates inimesi põletavatest küsimustest: kes me oleme ja mis on meie panus praegusesse aega? Koldits ja Sarv peavad ennast „põlvkonnaks, kes hakkas juba uskuma, et tema missiooniks siin maailmas on olla kõigest pealtvaataja, mitte osaleja” (Von Krahli Teatri koduleht). Kuigi küsimus enda defineerimisest on loomulik kõigile inimestele, olenemata sünniaastast, on ehk just 1970ndate lõpul ja 1980ndate algul sündinud eestlased need, kes, veetnud oma teadliku lapsepõlve Nõukogude Eestis ning saanud täiskasvanuks juba Eesti Vabariigis, võivad kõige teravamalt tajuda kahe ühiskonnakorra erisusi. See on siiski oletus ja ainult põhjalik uurimus annaks vastuse küsimusele, mida tunnevad needsamad kolmekümnesed praegu ja võrdlusena kümne või kahekümne aasta pärast. Praegu tundub neist osa — vähemalt selle lavastuse järgi — lumes rühkivat, mis teeb aktiivse edasiliikumise keeruliseks ja vaid süvendab paigalseisu tunnet. Samas on edasiliikumise prooviminegi progressiivsem kui kodus karaoke laulmine.

Lavastuses on visuaalselt nauditav just kahe mehe matkamine mägedes, Värgi videolahendused atmosfääri loomisel on asendamatud. Kui tagaseina projitseeritakse kaunid mäevaated ning keset lava seisavad paksude pükste ja jopedega Koldits ja Sarv, kes katsetavad hääle kajamist lumeväljadel, ununeb saali väiksus ja tänavatel pead tõstnud aprillikuine kevad. Väike ruum muutub kõrgmäestikuks. Meeste ja nende koera teekonda läbi lumise maastiku mängitakse pabernukkudega, mille kujutisi valgusvihus suurendatakse. Nii Koldits kui ka Sarv näivad ka oma varasemate lavastuste põhjal huvituvat just video ja visuaalidega katsetamisest ning sellisel kujul on „Mehed lumes” jälgimist vääriv eksperiment. Sarnaselt Kairi Printsiga (2010) ei suutnud ma siiski haakuda põlvkondliku paigalseisu teemaga.

Põlvkondade triloogia?
Omavahelisi seoseid võib põlvkondade triloogias aimata küll — alustades juba kas või sellest, et „Kuningas Leari” finaalis lauldud sõnade: Just remember that death is not the end („ÄÄra unusta, et surm pole lõpp”) saatel jagati publikule „The Endi” flaiereid. Kõige rohkem saabki seostada just neid kahte esimest lavastust, mis kõige laiemal tasandil tegelevad ühe maailma või maailmakorra lõppemisega. „Mehed lumes” räägib pigem paigalseisust, millest välja aitab vaid aktiivne osalemine iga päev üha uuenevas maailmas.

Kasutatud materjalid:
Mari Hiiemäe. Tudengite tragöödia Von Krahli Teatris. Äripäev 22. I 2010.
Peeter Jalakas. Uueks avangardiks on kooskõla. Teatritasku, http://www.baltoscandal.ee/2010?p=1720, viimati külastatud sep- tembris 2010.
Peeter Jalakas. Welcome to estonia! „Baltoscandali” kodulehekülg http://www. baltoscandal.ee/2010?p=1720, viimati külastatud septembris 2010.
Kairi Prints. Kaks meest lumes, Teisest rääkimata. Sirp 4. VI 2010.
Von Krahli Teatri kodulehekülg www. vonkrahl.ee

Kommentaarid:
1 Von Krahli Teater on alates loomisest olnud aktiivne väliskontaktide otsija. Teatris on mitu korda lavastanud näiteks Saša Pepeljajev ja Kristjan Smeds jt, kuid kas või „Kas on elu pärast kapitalismi?” projekti raames oli välismaalaste ja ka väljastpoolt Von Krahli kaasatud teatritegijate hulk suurem, võrreldes eelnevate hooaegadega.
2 VIII kursuse tüdrukud moodustavad ka näiteks ansambli Nolens Volens.

Avaldatud: Teater.Muusika.Kino / Nr.11, 2010