Pärdi kontserdist

| |

| Jüri Lassi lugejakiri |

Mulle meeldib Arvo Pärdi muusika väga. Kasutan iga või-malust seda elavas esituses kuulata. Sellises esituses, mis muutub muusika taasloomiseks, mitte lihtsalt mahamängimiseks.

Tõnu Kaljuste ja teised esitajad on loonud muusika taasloomisest osasaamise ootuse. Kahjuks ei olnud see muusikast osasaamine ja süvenenud kuulamine võimalik Noblessneri valukoja etendusel-sõul „Alguses oli”. Nii domineeriv oli Peeter Jalakase lavastus, mille saatemuusikaks Pärdi muusika oli taandatud. Sügavmõttelisusele pretendeeriv etendus – Jalakase nägemus-illustratsioon Pärdi muusikast – oli primitiivne. Eriti häiriv oli selles  katmata ihu serveerimine. Katmata ihuga mehe ja naise liikumised pidid meile ilmselt kujutama, kuidas Pärt näeb ja muusikas kujutab inimese põlvest põlve korduvaid igatsusi ja kannatusi. Nägemust võimendama kutsutud Valguse mängud oleks rohkem sobinud rokk-kontserdile.

Pärdi muusika on nii sügav ja kaasakiskuv, intiimne ja võimas ühel ajal. See muusika ei vaja äraseletamist, illustreerimist, sellest ei tohiks sellist „kinu” või rokksõud teha. See ainult häirib, segab muusika kuulamist. Muusika ise oli hästi esitatud. Kõlaliselt väga ilus leid oli kooride paigutamine külgrõdudele. Muusikat aitas esile tuua ruumi suurepärane akustika. Valukoja kasutamine kontsertideks on väga ilus ja paljulubav leid.

Paar sõna ka kontserdi lõpuks väga häirivaks muutunud olmehädast. Saali toolid kaldusid tugevalt ettepoole. Seetõttu tuli kogu kontserdi aja end kramplikult tooli peal kinni hoida, et mitte eesistujale selga libiseda. Hirmus kahju oli, et loodetud muusikaelamus jäi saamata.

Avadatud: Eesti Päevaleht / 24.08.2010