Pärdi kontserdist veel

| |

| Küllike Zuppingu lugejakiri |

Mind intrigeerisid sõna võtma Jüri Lassi (EPL 24.08) kriitilised avaldused Arvo Pärdi ja Tõnu Kaljuste visuaalse lavastuse „Alguses oli” kohta Noblessneri valukojas, kus teda häirisid katmata ihu eksponeerimine ja vildakas pingirida.

Alguses oli nii, et inimesi ei kammitsenud tabud ega dogmad, vaid kõigesse suhtuti eel-arvamustevabalt. Tabud ja dogmad jõudsid inimteadvusesse märksa hiljem. Kahjuks. Minul tagasihoidliku kunstinautlejana on sügavalt hea meel, et suurem osa visuaalse kunsti loojatest ei ole end lasknud kammitseda eri aegadel valitsenud „tabudest ja dogmadest”, vaid on kujutanud inimkeha selle kaunimal ja „primitiivsemal” moel ehk siis „katmata kujul”. Kas siis tõesti leidub neid, kes peavad primitiivseks näiteks Michelangelo „Taavetit” või Rodini „Erost ja Psychet”? Olen nõus, Pärdi muusika on sügav ja võimas, intiimne ja kaasakiskuv ega vaja „kinu”. Kuid Jalaka püüet luua visuaalset tausta Pärdi muusikale ei tohiks minu arvates pidada sooviks domineerida muusika üle, vaid see on teise kunstniku tõlgendus sellest muusikast.

Jumal tänatud, pea kõik Pärdi teosed on salvestatud ka CD-dele, nii et igaüks võib seda muusikat nautida kodust väljumata ja ilma segava „rokksõuta”. Pealegi jäävad siis ära „häirivaks muutuvad olmehädad” vildaka toolirea näol. Õnneks viisid muusika ja lavastus mu üsna esimestest taktidest alates kusagile kaugele… ja tagasi tulin ma alles lõpuaplausiks, nii et istumise ebamugavus jäigi mul tähele panemata.

Avaldatud: Eesti Päevaleht / 30.08.2010