Paradiis

| Siim Sinamäe |

„Tühisuste tühisus,” ütleb Koguja,

„tühisuste tühisus, kõik on tühine!” 

Vaid paradiisist langenu saab teada, tunda, mis on põrgu. Aga kes paradiisi sündinud, seal surnud, ei tunne esimest, ei tunne ta teist. Ka põrguline, kes endaks jäänud, ei saa teada muust, kui sellest, mis juba on. Mis võiks olla hirmsam, kui tundmatusse tõusmine, langemine? Vaid tundmatus ise.

Maailm, milles elame, on me vääriline. Kurdame, et on halb… harva teeme miskit paranduseks. Häält teeme ilu pärast, tõsiselt seda ei võta – hea tuleb sinna, kus on nõudlus, niisamuti halb. Kuhu midagi ei tule, seal pole ka nõudlust. Tuul surub niitmata vilja maadligi, peksab, laseb külmuda… kõrred murduvad pooleks, neljaks, kaheksaks, järgmine aasta uuesti. Üks tühi töö ja vaev kõik.

Vahel nõutakse võimatut. Igavest elu, raudset tervist, rõõmu, eks ikka seda, millest puudu on. Alternatiivina pakutakse võimalikkust. Ajastu järgneb ajastule, elu sureb välja, tuleb taas. Kuhu ta enam ei tule, jätab maha luud. Tuul pühib neilt liiva, minevik kaevatakse välja ja vaadatakse sellele otsa. Elutule püütakse taas elu sisse puhuda, tundmatusest meisterdada midagi sellist, mida ära tunneks, on ju tundmatus hirmus. Valmib topis, karkass, mis iganes elutut – ent kus pole tegemist eluga, on tegemist tehnikaga. Tasub vaid mõelda, et mis oli tegelikult, me kätte ei saa, seega, on ka see tühi töö ja vaev, sest tundmatus jääb endaks.

Me ei saa olla muu, kui ise. Introspektsioon on kaev, mille põhja pole näha, vahi kaua tahes. Tühi vaev. Inimene on üldiselt lihtne, aga ta teeb ennast raskeks. Vahel ei jõuagi seetõttu paradiisi – külgetõmbejõud kisub, rebib, vahel otse põrgusse välja. Seal väidab end inimene enim olevat, töö on põrgu, elu on põrgu, põrgusse kõik. Ju siis on põrgu järele nõudlus.

Üks mu sõber ütles kunagi, et inimese elu on traagiline nähtus ja see nõuab traagilisi valikuid. Omamoodi valik on juba see, kas olla hale või traagiline – mõtle, kumb sina tahaks olla – elu nikub sind perse nii või naa, vaata, kas üritad armetult kätt vahele toppida või mitte. Leppimine paratamatusega on esimene samm, mille suunas, kes kurat teab…

Vahel ootame, et käiks pauk. Hommikul voodist väljudes langeb tekk põrandale ja leinaloor kaela. Kohe juhtub midagi, kohe juhtub midagi halba. Keegi on haiglavoodis. Neljas staadium. Viiendat ei ole. Sa tead, ja tead, aga… see võtab ikkagi jalad alt. Kõik võtab. See on reaalsuse b-pool: arvata end kellekski, kes on valmis. Sa võid torust sisse vahtida, aga kui pauk käib, vapub süda, silmist lööb sädemeid, peast tuld.

Meel on raske. Viimasel ajal aina enam. Ju siis on mul selle järgi nõudlus. Kilogrammid seisavad oimukohtadel, päike läbi ei paista. See ei ole muidugi alati nii. Jah, mis siis, et mingid asjad on välja surnud, igaveseks kadunud, et nende taaselustamine toodab elutust – aega ta viidab! Me saame matkida linde, loomi, üksteist, iseennast! Onomatopöa, õlimaal, bluusikäik elektrikidral, need on ju ometigi mingid asjad! Me mäletame, mäletamine on tunded, kuskil me oleme ju, kurat, korragi tundnud!

Aga… põrgu on alati kohal. Maailm, milles elame, on me vääriline. Meil on mõned elulähedased kogemused, millest kinni hoida, mis justkui ütleks, et see tee üsast marmorplaadini omab mingisugust mõtet, et me ei pruugi jõuda paradiisi, aga see ei takista meil selles elamast. Oleme ju eksperdid matkimise alal. Poemüüja matkib naeratust, turvamees turvamist ja maailm seda, et ta koos püsib. Me suudame sellele vastu panna, aga… üks tühi töö ja vaev on kõik. Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all.