Omaette ooper Von Krahli teatris

| Kairi Prints |

| Kairi Prints |

„Indiate uurimise” oma fantoom hõljub küsimärgikujulisena publiku pea kohal.

Von Krahli teater sai maha oma esimese ooperiga. Möödunud teisipäeval esietendunud Märt-Matis Lille, Jan Kausi ja Mart Kolditsa „Indiate uurimine” on üliambitsioonikas projekt, kus ühendatud klassikaline muusikateater ja kaasaegne sõnateater. Helilooja Märt-Matis Lill on maininud Päevalehele antud intervjuus, et tema elus on aeg, mida iseloomustab kirevus, elavus ja pulbitsevus. Varem küllaltki peene joone ja vaoshoitud, mõtiskleva stiiliga helilooja uues teoses on tõesti külluses elu ja kirge, tema senini introvertne ja subjektilähedane looming on „Indiate uurimises” teinud jungiliku murde ekstravertse objektiiha poole. Ja see murre toob kaasa sellise kirevuse, mis ei taha teatrilavale äragi mahtuda. Haprus ja rafineeritus püüavad küll siingi veel oma kohmetut palet näidata, kuid tõmbuvad elu ekspressiivse pealetungi ees oma loomusele vastavalt tagasi.
Vulinad, sosinad ja ohked „Indiates” hästi tööle ei hakka (kuigi teoses kasutatud surround-koor on väga mõjuv), neile oleks rohkem ruumi vaja. Kuid ärme rutta ajast ette – et kirjutada muusikat, on kõigepealt tarvis teksti. Helilooja antud materjali põhjal on kirjutanud libreto Jan Kaus. Ooperi kavalehel on toodud ära kirjandus, mida libretist on oma töös kasutanud: valitud teosed „Keskaja antoloogiast”, näiteks „Nibelungide laul” ja Dante Alighieri „Jumalik komöödia”. Lisaks Geoffrey Chauceri vaimukas inimtüüpe uuriv „Canterbury lood”. Viimasesse kuuluvast „Rüütli loost” on pärit ka ooperi peategelaste Arcita, Palamoni ja Emily nimed. Kirjutada libreto hunniku raamatute ainetel, kus käsitletakse mitmeid keskaja perioode, olgugi läbiv idee kokku lepitud ja pidepunktid paika pandud, nõuab suurt intellektuaalset haaret, kuid veel enam meeletut loovust: kujundeid võib võtta üle siit ja sealt raamatust, kuid kokkuvõttes ei erine Jan Kausi ja Märt-Matis Lille töö tekstiga sugugi nii palju algupärase libreto kirjutamisest.

Materjali hulk pole küll „nii suur kui elu”, kuid piisavalt suur, et nõuda palju fantaasiat ja anda vabadust. Või kui tuua sisse Martin Heideggeri kunstiteose algupära mõiste, siis ongi just seda tüüpi ajaloole toetuvas, mõistmist otsivas kunstiteoses sees tõeline algupära: tõe esiletulemine ja lahtirullumine, varjamatusse tõusmine. Maailma ja inimese mõistmine kunstiteose kaudu ongi „Indiate uurimise” ideaal. Selles ooperis on muidugi ka tugev esteetiline püüdlus, kuid ilu on ikkagi tõe teenistuses, mitte vastupidi. Nüüd jõuame lavastuse juurde.
Mart Koldits tundub „Indiate uurimise” lavastajaks küll väga õige valik. Tema eklektiline, fantaasiaküllane ja leidlik lavastajakäsi pole pidanud ennast siin vaos hoidma, vaid ta on saanud ideede ja sümbolitega end hingetuks möllata. Kuid kogu lavale paisatud külluse varjus peitub ka kammerooperi suurim probleem: sinna sisse on pandud liiga palju, üks tegija on ambitsioonikam kui teine ja tulemusena toimub Von Krahli laval rohkem, kui publik jaksab vastu võtta ja lahti mõtestada. Ühesõnaga: vahepeal ei saa lihtsalt aru, mis laval toimub – kogu seda tähenduste pealetungi ei anna endasse ära paigutada. On lavastajaid, kes peavad publikut lolliks, kuid Mart Kolditsaga on vastupidi: tema arvab, et eesti teatripublik on ülitaibukas, haarab sümboleid lennult, tabab mitmetasandilised tähendused ja on üldse tähelepanelik kui röövlind jahil. Samas tundub, et Koldits pole selle arvamuse juures järjekindel: näiteks ühes vägivallastseenis peab ta vajalikuks lisaks arusaadavale sümbolkeelele toimuva ka videona puust ja punaseks värvida. Kuid see on siiski erand. Seda on veidi kahju vaadata, sest juba ammu on selge, kes on kott ja mis on tutt ja nii edasi – oma lihtsuses võluvad sümbolid kaotavad midagi valusa viitega „pärismaailma”.

Võib-olla on taotlus see, et valgete inimeste jõhkrus vallutatud rahvaste suhtes aredamalt kohale jõuaks. Üldse on lavastuses kasutatud kummalisi äkilisi väljapaiskeid sümbolimaailmast. See oleks nagu meeldetuletus: jaajaa, kõik see juhtus päriselt, tapeti, rüüstati, vägistati, hävitati PÄRIS inimesi. Kuid kohati on selline informatsioon sümbolkeeles esitatuna isegi õudsem. Märgid võivad asjade, mida võib-olla une pealtki tead, aga mille üle palju mõelnud pole (sest see on hirmus ja seda tuleb endast eemale hoida), pärisuse hoopis sügavamalt avada (sest sümbolid pole nii hirmsad ja neid on kergem lähedale lasta). See pärisus on vajalik, et inimene tunnetaks ennast ja maailma tervikuna. „Indiate uurimise” põhirõhk ongi lääne inimese meelelaadi mõtestamine ajaloo kaudu. „Tegijate soov oli kaevuda meie praeguse meelelaadi taha, valgustada meie maailmanägemise vaimset juurestikku”, öeldakse kaunilt ooperi kavalehel. Siin võiks tuua paralleeli kaasaegse kultuuriajaloo rajaja Johan Huizinga „ajaloolise aimu” mõistega: see on mingi tundmus, kontakt minevikuga, aimdus mineviku ja oleviku tervikust. Mõistmine, mitte täpne sõnastamine.
Ajaloo perioodideks jaotamine on Huizinga arvates meelevaldne tegevus. Ka selle mõttega haakub „Indiate uurimine” hästi: klassikaline ajalooperioodide eristus ei oma siin suurt tähtsust, piirid on hägustunud, ideid püütakse ühendada, mitte lahutada, leida sarnast, mitte erinevat. Huizinga „Keskaja sügise” läbiv idee on, et hiliskeskaja mõistmiseks ei saa seda käsitleda kui millegi uue (renessanss) ettevalmistust, vaid seda tulebki mõista kui vana lõppu, täielikku ammendumist. Läbi sellise prisma on huvitav vaadata ka „Indiate uurimise” esimest vaatust, kus noored kurtuaassed rüütlid Arcita ja Palamon (Taavi Eelmaa / Taavi Tampuu ja Gert Raudsep / Mati Turi) vahetavad armastusväärsusi, unistavad Sküütia printsessist Emilyst (Riina Maidre), laulavad talle (seda ikka Turi ja Tampuu suu läbi, Eelmaa proovib korra ise ka lauluviisi üles võtta, mille aga Tampuu võimas bariton konkreetselt enda alla matab). Mida rohkem kaalub noorte rüütlite õilsa loomuse üles nende ihulik, ahne ja kade pool, seda vaiksemaks jäävad nende teist poolt kehastavad ooperilauljad. Viimaks jalutab rüütlite õilis pool Mati Turi ja Taavi Tampuu nahas Krahli teatrisaali uksest välja ja tagasi enam ei tulegi. See ongi lõpp. Kõige inimliku lõpp ja ahnuse võidukäik. Selleks ajaks on Arcita ja Palamon koos pihiisaga (Kristjan Sarv) Ameerikasse jõudnud (algse ideega oma vapra teoga imelise printsess Emily süda võita), mõelnud selle muidugi eelnevalt Indiaks.
Kohapeal, nähes kõiki neid saari, mõtlevad nad kogu kupatuse Indiateks ümber. Vahet polegi tegelikult, mis maa see parajasti on, peaasi et seal kulda on. Indiaanlasi loobitakse tee pealt eest, lõigatakse katki ja põletatakse, korrutades mantrana: „Olgu kuld meile kerge”. Emilyt meenutavad rüütlid, õigemini nüüd juba kauboid, vaid niipalju, et arutavad tema kulda valamist ja võrdlevad indiaani naise ilu Emily omaga. Kauboid muutuvad Magua printsessi ees hetkeks taas õrnaks ja tundeliseks. Arcita laulab taas oma trubaduurilaulu, mis oli Emilyle mõeldud: „Nüüd tulevad mu peale ohked / ja värinad ja hädad rohked. / Mu rinnus äkki puudub ruum,/ kord on mul külm, kord on mul kuum”.

Järgneb vägistamisstseen. See sõnade ja tegude vastuolu, mis iseloomustab „Indiate uurimise” peaosaliste tegemisi, on oma äärmustes eriti karm ja ka lummav. Muidugi, on teada, kuidas ristirüütlid ja kolonisaatorid oma tegusid jumala nimega õigustasid, metslasi nende enda eest „päästsid”; kui selleks oli hilja, korraldasid neile maapealse „puhastustule”. Kõike seda tegid nad muidugi kaastundest ja ligimesearmastusest. See keskaegne mõtte ja teo lahknevus, härras jumala teenimine, kaastunne tema hüljatud loomakeste vastu ja samal ajal nende armutu mahanottimine; õrn tunne naise vastu, trubaduuriluulele iseloomulik hõrk igatsus armastatud naise järele, pühendumus ja soov teda teenida, võib-olla kunagi, kui jumal annab, suudelda õrnalt ta seelikuservagi ja teiselt poolt jõhker vägistamine … kõik sellised keskaja mõtlemist iseloomustanud vastuolud on „Indiates” väga hästi ja teravalt esile toodud. Vastuoludele pole üles ehitatud mitte ainult tegelaste natuurid, vaid ka ooperi enda natuur.

Kogu loo teemas pole midagi naljakat, lääne inimese verine ajalugu naerma ei aja. Seda tõsidust tasakaalustab etenduse konferansjee Buffalo Bill (Raivo E. Tamm), kes oma ladnal ja ekspressiivsel moel (jii-haa!) kõik aastaarvud, kuningannad ja kontinendid ära mainib. Ta on puhas lolli ja ahne ameeriklase üle võlli stereotüüp ja seletab ajaloosündmusi oma mätta otsast, moonutades ja pealiskaudselt. Ta teeb mahlakat nalja ja võdistab õllekõhtu, kahetseb lõpus, et nii tõsine etendus oli ja ei saanud seekord pakkuda kahe peaga meest ja sabaga naist. Muidugi on tema tõlgenduses indiaanlane umbes sama amüsantne tegelane kui sabaga naine. Konkistadooride korda saadetud õudus oli tema tõlgenduses peamiselt vanaaegne meelelahutus: kuna „polnud televiisorit, isegi mustvalget mitte, polnud muid interaktiivseid ja virtuaalseid võimalusi” – nii räägib Bill küll keskaegsete turniiride „pisut vägivaldsest kvaliteetajast”, aga vahet väga pole.

Oma „šõu” lõpus kuulutab vahva kauboi: „Nautigem tõelisi indiaanlasi! Ostsin nad otse maailma suurima ostukeskuse eest maailma suurimalt mustalt turult – kaks ühe hinnaga, allahindlus missugune, paaniflööt tasuta! Aga aus kraam, autentne, otse reservaadist, värske kraam!”.
„Indiate” tõsine pool pakub lugusid indiaani kultuurist. Bert Raudsepa suu läbi sai sõna hopide mütoloogia, kus pole eurooplasele omast tungi maapealse paradiisi, unenäolise silmapiiri poole, vaid kõiges selles ollakse kohal. Mõtted minevikust, olevikust, tulevikust, surmast ja nende ühtsusest ning hopide neljast maailmast lähevad selle ooperi raames siiski kaotsi, meie ja teise probleem avaneb vaid kõige primitiivsemas, üksteisest mitte arusaamise võtmes, indiaanlane jääb selle loo raames ikkagi vaid ohvri rolli. Kõik lihtsalt ei mahu ühte ooperisse ära. Mõne asja jaoks oleks tarvis omaette ooperit. Päris omaette ooper oleks ka sellest ooperist mingi kokkuvõte teha. Sellel lool pole lahendust. Pole lineaarset süžeeliini, lihtsalt sõnastatavat moraali. See võib süvendada euroopaliku kultuuri algete mõistmist, anda teadmisi ajaloost, suunata vaatajat end teisiti identifitseerima, pakkuda puhast esteetilist naudingut. Võib, aga ei pruugi.

Tuleb leppida, et sellel ooperil on oma fantoom. Too hõljub küsimärgikujulisena publiku pea kohal. Lavastus on tõesti liiga ambitsioonikas, liiga mitmetasandiline, liiga kirev, et seda hõlmata. Laval reaalselt sündiv ei jõua tihti ideele järele, või jääb vaataja peas vormuv idee juba uuele ideele jalgu. Kuid ettevõtmine on võimas küsimärkidele vaatamata ning lõpeb ikkagi hüüumärgiga. Järgmised etendused detsembris.

Avaldatud: Sirp / 30.10.2009