Õhtusöök Loorega ühes vanas linnas

| Marko Mikomägi |

| Marko Mikomägi |

See, et Loore Martma soololavastuse „Soolo“ mängimispaiga, Von Krahli Külgkorviks nimetatud proovisaali akendel seekord kardinaid ei ole, on selle õhtueine võti.

See on meeleolude ja mõtlemise mäng, mida Loore Martma mängib. Mängib muusika, valguse, peeglite ja ennekõike iseendaga. Seda mängu ei saa mängida keegi teine, sest kohe oleks see siis kellegi teise mäng. Kui publik ‒ saalis on kaksteist tooli vaid, saali siseneb, on ta juba omadega sees, tahab ta seda või mitte, sest saalis on muusika, mis tervendab, kui me vaid tahame. Tiibeti laulvad kausid. Ja on peegel. Siis Loore seisab me ees ja äkki ei ole ta enam meid vastu võttev sõbralik perenaine, vaid noor inimene, kes vaatab publikule otsa sooviga leida sealt peegeldus. Siis ta suleb silmad ja vaatab enda sisse, siis suurde peeglisse seinal, mis mulle väga-väga suurt ekraani meenutab ‒ suurt telekaekraani, mobiiliekraani, arvutiekraani… Ekraan on omamoodi peegel täna. Me suhtleme läbi ekraanide ja ei saa kokku.

Ja see mõte, et arvutikirjad, mis annavad edasi dialoogi, ei ilmu ekraanile, vaid on hoopis vanal puitseinal, on ülikihvt. Ka see, et vahel ütleb kiri muidu eestikeelsete mõtete reas: “Error, error, error”. Tõsi küll, Loore jääb maitsekalt napiks, kolmekordset errorit ta arvutisse ei löö.

Kui enne etendust alles Krahli tulin, möödusin Raekoja platsist, kus eestlaste suur jõululaat. Ostjateks kes? Isegi ehetes kuusk mõjus võõrvõimu sümbolina. Veidi enne oli trammis stseen, kus purupurjus noor eestlane väga kõvasti ja väga roppude sõnadega kuulutas, kuidas kõik lähevad Eestist ära, ent tema on õige eestlane ja ei lähe. Et siis veel ropemate sõnadega iseloomustada me riigi peaministrit Andrus Ansipit… Sellesse soolosse sekkus noor ema, kes mehel palus neid sõnu mitte kasutada, sest seda kuuleb pealt üks allameetrimees. See oli iseenesest ilus sekkumine, kui ema ei oleks lisanud, et eks kõik ole ju õige, mis sa ütled, aga need sõnad ei sobi lastele.

See kõik jäi teatriakende taha. Õhtune linn elas oma elu, akendest peegeldus tegelikult sümpaatne valgus. Ja Loore Martma suure tähega kirjutatud Soolo andis kinnitust usule, et argise mängumaailma sees on pärismaailm, mis suurem kui tihti silmale nähtavam valemängijate oma.

Kaksteist tundetooni, kaksteist kuulajat-vaatajat, Peeglipea ja Peeglikera ja tunnete reas laul, kus sees van Gogh, kollane värv ja vihm, mis meil kõigil on.

Ja pealkirjas öeldud õhtusöök ei ole kujund, vaid etenduse lõpus pakub Loore vatajatele puhast toitu küünalde valgel.

Avaldatud: Teatritasku / 11.12.2013