Noored kunstnikud uurivad Von Krahli Külgkorvis inimeseks olemist

| |

| Katrin Koppel |

Tallinnas Von Krahli teatri Külgkorvi nime kandvas proovisaalis esietendub täna lavastus “OmaOma”, mis on valminud näitleja ja laulja Mari Pokineni, koreograaf Annika Viibuse ja valguskunstnik Luise Sommeri koostöös ning ühendab endas muusikat, tantsu ja visuaalkunsti.

Koreograaf Annika Viibus rääkis ERRi raadiouudistele, et tegi neli aastat tagasi Viljandi kultuuriakadeemias diplomitööd ning selles osales ka toonane Viljandi teatritudeng Mari Pokinen, kellest nüüd on saanud Von Krahli teatri näitleja. Soov veel koos töötada viiski uue lavastuse sünnini. Mis žanriga on tegu, tegijad aga öelda ei oska.

“Mõtlesime hästi pikalt, kuidas seda etendust nimetada, mis žanr, siis otsustasime, et ei nimeta seda kuidagi. Kuna panime kokku kolm erinevat väljendusvormi – muusika, tantsu ning valguse ja visuaali, siis ta ongi nende kolme koostöö. Ta on tervik neist kolmest,” nentis Pokinen.

Tema sõnul on kolmes autoris väga palju sarnast ning seetõttu tahtsidki nad oma tunnetest panna kokku ühe loo. “Ma ei teagi, kas seal on üks teema. Arvatavasti on see üks hästi suur inimlik teema, mida tajuvad kõik inimesed. Inimeseks olemise kogemus. Hirm selle juures, vägi selle juures,” kirjeldas näitleja.

Kui tavaliselt ei pruugi teatrikülastaja valgustusele eraldi tähelepanu pööratagi, siis lavastuse “OmaOma” valguskunstnik Luise Sommer on üks selle kaasautoritest ja valgustus on siin teiste komponentidega sama oluline.

“Arvan küll, et kogu see visuaal mängib tähtsat rolli, aga see on sama võrdne kui muusika ja tants selles etenduses,” ütles Sommer.

Kõik, mis lavastuses juhtub, toimub kohapeal, nii on ka muusika otse, mitte salvestatud kujul.

Külgkorv võimaldab julgemalt katsetada

Lavastust mängitakse Von Krahli proovisaalis, mida nimetatakse Külgkorviks. Pokineni arvates on see väga tänuväärne paik.

“Külgkorv Krahlis sellepärast tekitatigi, et oleks võimalik justkui katsetada asju. Külgkorvis olemine vabastab küll, sest just täna avastasime, et meid on näinud vist 4-5 silmapaari peale meie endi. See on hästi suur usaldus teatri poolt, et nad on lubanud meid siia saali, teadmata, mida me üldse siin teeme,” märkis ta.

Publikuks ootavad kunstnikud avatud südamega inimesi. Annika Viibuse sõnul võiks tükk isegi lastele sobida. “Mõtlesime eile täpsemalt vanusegrupi peale ja meile tundus, et selles on isegi võib-olla natuke lasteetendust. Aga kuna sõnaosa ei ole, siis võib-olla laste püsivus on väiksem, kuna etendus kestab 45 minutit. Tundub nagu see sobiks kõigile, kellel jalad võimaldavad kõndimist ja pea töötab natuke,” lausus koreograaf.

Tegijate sõnul põhineb kogu lavastus väga palju usaldusel, sest nad on selle ise pusides kokku pannud, ilma et keegi neid kõrvalt vaataks või juhendaks. Lisaks teatrile on neid usaldanud ka need inimesed, kes lavastuse ideed Hooandja portaali kaudu tehtud annetustega toetasid.

Avaldatud: ERR Uudisteportaal / 19.01.2013