Nibud otsivad tõde

| Eva Kübar |

| Eva Kübar |

Lavastaja Peeter Jalakas alustab tosinaosalise killustatud looga uut paljutõotavat teekonda.

Seekord näeb Von Krahli teatrit Tallinnas Salme kultuurikeskuses. Huvitaval kombel on kogu Krahli kuvand aga nii iseolev, et mitte mingit nihestatust seetõttu kohaga ei teki. Ikka tundub, nagu oleksin «Nibusid» vaadanud Rataskaevu tänava black box-saalis. Ilmselt peaks koht selleks, et võrdväärne dialoog tekiks, olema võimsam – Kultuurikatel või Noblessner näiteks on seda suutnud.

Kohe algul pannakse vaataja ootused proovile. Mustvalge, suurtele plaanidele rõhuv cinema verite stiilis videosissejuhatus, kus tutvustatakse tegelasi, lubaks nagu kaasaegset kontseptuaalset lähenemist à la Andres Keili «Elud» või Sulev Keeduse «Varesesaare venelased», kus kreedoks on piirideta ausus. Ka kavaleht sekundeerib, et «paljastuvad nende isiklikud lood ja otsingud, hirmud ja leppimised». Selge – kuus lugu, kus inimesed pihivad tinglikult otse kaamerasse.

Lugu suurest otsingust

Seda aga ei tule. Tõsi, laval on kuus inimest, pluss muusikud. Ja see, et nad on mehed, pole absoluutselt oluline; pealegi, lähtudes pakutavatest kujunditest, ei saa selles ka päris kindel olla. Need oleme mina, sina ja kõik need teised seal saalis, pisikesed kehade massid väänlemas oma hirmude, ihade ja ootuste ahelates. Otsides puhastumist paaniliselt ja igalt poolt.

See on 12 hetkest koosnev killustatud lugu, tosinaastmeline tee, mis tervikuna – liikumine oma universaalsest minast (Ātman) läbi hirmude, kannatuste ja puhastustule tõelise rahu ja õndsuse (Śānti) juurde – on paremini tajutav pärast «Nibude» kavalehe lugemist, sest tänu Thomas Elioti väga täpsetele eksistentsiaalsetele värssidele hakkab kava lavastusest täiesti eraldiseisvana tööle. Nagu väike luuleraamat, mida trollis lugemiseks kaasas kanda.

Ideeliselt saan ma aru, kuidas see laval nähtud füüsilise teatriga kokku läheb. Näpuga paberil järge ajades on lihtne

12. astme ja tantsustseenide vahele paralleele tõmmata. Kuid tunnetuslikus plaanis, ainult laval toimuvast lähtuvalt, ei jõua see kogemus minuni. Tõsi, stseenid on erinevad ja neis on mitu kohta, kus tajusin seda Tõde päriselt laval.

Eraldatud kihid

Tundub, et paremini kannab lavastuse esimene pool – hirm, õudus (Bhaya), kannatus (Duhkha), kahtlus (Vicikitsā). Näiteks on Jalakas suurepäraselt edasi andnud Elioti põhku täis peadega meeste kujundi: «Oleme õõnsad mehed / täistopitud mehed / naaldumas üksteise vastu / päid, mis põhku täis.»

Teine paljulubav ja visuaalselt väga võimas (videomeister Emer Värk) kujund on võitlus (Yudda), mida inimestele ikka meeldib pidada, kuna nad arvavad niimoodi Tõeni jõudvat. Lavastuses võitleb Inimene varjuga tõusva päikese taustal. Kuni lõpuks läheb päike looja ja hajuvad nii vari kui ka sõjamees.

Lavastuses on palju kihte, mis loogiliselt lahti harutades tööle hakkavad. Näiteks Jaapani groteskne butoh-tants, kus liikumisest olulisem on teadlik olek, sulandub suurepäraselt tervikusse. Nii Ken Mai kui ka Erki Laur paistavad silma suurepärase kehadünaamikaga; tantsijate kehad muutuvad iseseisvaiks olendeiks, lülitades näitleja täiesti välja.

Mõistan ka seda, et kasutades kujundeid 17. sajandi Jaapani bunraku-teatrist – nukuteater, kus laval on eri suuruses nukud, mis ühegi niidita liiguvad väga plastiliselt –, oli võib-olla mõttekas tuua lavastus Salme kultuurikeskusesse.

Visuaalselt on kõik suurepärane. Läbimõeldud detailid, värvid ja kujundus. Lõppstseen on võimas, valgustus tõepoolest saabub ja lööb helendama terve Salme kultuurikeskuse. Ja ehk ei peagi siit tagant mingit sidusust otsima, vaid lihtsalt tunnetama ja laskma kujunditel end kanda.

Lõppkokkuvõttes on need ju vaid hetked, mida ühendab see, et just siis oleme tajunud Tõe lähedalolekut. Peamine tundub Jalaka jaoks olevat siiski mõista, et üksikindiviid on üsna väike ja tühine, kuid kollektiivselt on põhimõtteliselt võimalik jõuda kuhugi väga sügavale.

Miks selle kõige pealkiri oli «Nibud», jääb ilmselt vaid lavastaja teada. Võiks ju oletada, et iga inimene on nagu üks väike nibu suures ebatäiuslikus kehas, või et – lähtudes sellest, et nibu on midagi väljakasvavat, üleliigset – nibud võiks olla nagu mõtted meie peas, mis tegelikkust tajuda ei lase. Aga võib-olla tahtis teater lihtsalt, et inimesed tänaval plakatit vaatama jääksid. Igal juhul on Peeter Jalakas kuhugi liikuma hakanud ja teekonna algus on paljulubav.

Avaldatud: Postimees, 1.10.2012