Neeger tõuseb kuldsest liivast

| Andres Maimik |

| Andres Maimik |

Jim Ashilevi on rõveandekas noormees. Ta kirjutab ja lavastab ja näitleb, juhib saadet ja tinistab ukulelet. Nüüd olen näinud teda ka rituaalselt uslemas, väänlemas, vonklemas ja liiva sees ringi tuuseldamas, nagu kuri kratt või Mart Kangro Kanuti Gildis.

Ning värsse esitamas säänse sisendusjõuga, mis teeks kadedaks isegi Vladimir Majakovski. Jim võiks anda kõnetunde väsinud Barack Obamale, kuidas tuua oma väljendusse sära, sarmi ja värvi. Kuidas vabastada oma sisemine neeger.

Kui selgus, et Jim esitab meile Artur Alliksaare loomingut, tekkis alguses väike eelarvamusekene, nagu ikka keskealisel mehel, keda naine lohistab vaatama luulekava. See, kurat, on ju värssides, seal ei juhtu ju midagi, ainult eteldakse. Aga tegelikult on «Õhtute kollane tolm» täieline meditatsioonilaks. Ma ei hakka rääkimagi oivalisest lavakujundusest või valgusrežiist või sulnilt hingavast muusikalisest atmosfäärist.

Just Alliksaare tekstid said Jimi esituses uue kõlavärvi. Kui ägedalt kostab emakeel Jimi suus, kui hüpnootiliselt mõjuvad algriimid.

Alliksaar on siiani tundunud selline pisut vanunud tegelane, teate küll, selle totaka Tartu vaimuga seotud müüt, kelle värsse pika salli ja baretiga vinetunud boheem hommikuhämuses Pirogovis süles istuvale sinisukale ette kannab. Aga ei, Alliksaar on siin väga aktuaalne, tõsiselt filosoofiline, moodsalt irooniline, terav, karge ja ilus.

Jim viis Alliksaare sõnad algsest turvakodust veelgi kaugemale – see oli happeline, pisut ohtlikki peyotetrip, sealpoolne sõnum, šamaanlik ilmutus. Nomen est omen. Pingelised tühikud sõnade vahel lubasid just eelmisel mõttel kulglaid pidi vereringesse imbuda, kui juba uus laeng peale langes. Jim jõllitas publikut oma eri värvi silmadega ohtlikult lähedalt, tribal-tätokad näos ja kehal veenmas, et siin peenraha ei vahetata.

Suurem osa tekstipõimikust oli pühendatud õhtute ülistamisele muude päevaosade ees. Arusaadav ju, ebaregulaarsete eluviisidega Lõuna-Eesti laulikul jõudsid just õhtuks kõik eelmise päeva jääknähud organismis ära põleda ning elu võis uuesti alata. Õhtuks eristavad meeled jälle värve ja maitseid, õhtul tunneb keha valu, mis päeva igavuses on maha tuimenenud. Just õhtukullas avanesid kõik Wernerid ja Kokokod ja muud inspiratsiooni leidmise uksed.

Jim aga lisab kollasele tolmule veelgi metafüüsilisema mõõtme. Ta täidab lava liivaga ning viib meid ekskursioonile kõrbe.

Iga suurvaim peab kord elu jooksul kõrbest läbi käima. Kõrbes istus Jeesus Kristus, kõrbe väisas Jim Morrison. Isegi maffiapealik Tony Soprano sõitis Las Vegast ümbritsevasse kõrbe, et eneses selgust saada. Buddha küll istus mooruspuu all, aga temal avanes sisemine kõrb. Kõrb annab olemisele õige perspektiivi, siin tajud maailma ja ennast tervikuna. Kõrbes elavad madu-uss ja skorpion, siin ajab saatan keelt kõrva ja sõitleb Issand Jummal. Siin võitled sa oma elutungide, nälja ja januga, siin pühid sa minema kõik miraažid. Nüüd on ka Jim avastanud oma väikese isikliku kõrbekese.

Lõpetuseks üks väike pahupidi-rassistlik ääremärkus. Helsingis ringi kolades sai õige pea selgeks, kuivõrd seksikad on kohvikulettide taga töötavad mulatitarid, võrreldes hallinahaliste ja prillistatud põlis-soome muumitrollitütardega. Ma ei taha kujutledagi, kui Jimi asemel siuelnuks laval püknilise kehakujuga, ülekaaluline ja vinniline soome-ugri tüüpi meeskodanik. Nii et teatrisõprade kurvastuseks pidin ma Ashilevi tüki mõjul oma monolavastuse plaanid igaveseks maha matma.

Avaldatud: Postimees / 19.10.2013