Muusikalise poeedi muutunud aeg

| Kristel Kossar |

| Kristel Kossar |

Helilooja, kes viis aastat tagasi eestluse tuleviku pärast südant valutas, süveneb oma esimeses ooperis «Indiate uurimine» hoopis Ameerika vallutamisse. Kuidas suutis peeneid kombeid ja paremaid väärtusi esindanud kultuur läbi viia inim­ajaloo suurima genotsiidi, sellele ta koos libretisti, näitlejate ja lavastajaga vastust otsibki. Märt-Matis Lillega vestles kultuuriajakirjanik Kristel Kossar.

Kaasaegses kunstis kiputakse ikka nägema meie aja märke. On see siis nii?

Kindlasti see on nii, nüüdisaegne kunst peabki peegeldama aega, millest ta võrsub, ja küllap on aja märki ilmutanud ka minu helitööd. Samas ma tunnen aeg-ajalt jällegi vajadust suhestada end ka ajalooga – praegune töö sisaldab hulka ajaloolisi assotsiatsioone ning on ses mõttes minu jaoks täiesti teistsugune.

Eraritjaritjaka on austraalia aborigeenide väljend, mis kirjeldab kirglikku igatsust millegi järele, mis kadunud. Kas pole ka meie aja märk igatsus kadunud aegade järele ning soov nende kunstilise taasloomise kaudu iseennast mõista?

Suhestumine minevikuga on inimeste jaoks täiesti loomulik ning mineviku juurde on ikka ja jälle naastud. Ses mõttes ei näe ma praegust aega kuidagi erilisena. Mis praeguse aja aga eriliseks teeb, on asjaolu, et informatsiooni mineviku kohta on palju hõlpsam leida – kas või internetist võib lugeda vanu eeposeid. Vajadus minevikuga suhestuda aga on püsiv. Kuid on olemas ka mineviku müütilisem pool ning läänelikule mõtteviisile pole sedalaadi mineviku otsimine üldiselt eriti omane. Pigem on see loodusrahvaste mõttemudel, mille juured on ka otsapidi müütilises mõtlemises.

Ooperi tutvustus ütleb, et tegu on kriitilise sissevaatega lääne kultuuri mõtte- ja meelelaadi. Tahate seda n-ö lahti harutada, et mõista: kes me oleme ja kust tuleme?

See on uurimus mingist mõttemaailmast, mis osaliselt on nüüdseks juba kadunud ning nõuab praegu juba suurt tõlgenduslikku pingutust – eelkõige hiliskeskaega puudutav osa, millega teos algab. Kuid teatud jooned käsitletavatest ajastutest on mingil moel ka edasi kestnud või siis sündmused kaugemas minevikus on ajaloo kulgu niivõrd dramaatiliselt kujundanud, et paratamatult oleme sellega otseselt seotud. Uue Maailma vallutamine, mis on üks selle teose telgjooni, on kahtlemata üks maailma ajalugu kõige dramaatilisemalt mõjutanud sündmusi üldse.

Indiaani pärimus, kultuur ja indiaanlaste hävingu teema on teid alati huvitanud?

Alguses võlusid mind lihtsalt mõned indiaani lood, mida sattusin lugema. Hiljem olen selle teemaga põhjalikumalt hakanud tegelema. Eriti on mind paelunud hopide kosmoloogia ja mütoloogia. Aga paratamatult jõuab selle teemaga tegeledes ka indiaanlaste hävitamise teema juurde, mis ongi siis üks selle ooperi põhiteemasid.

Selle kohta pidi väga palju juurde uurima ja lugema. «Indiate uurimise» kulgu on paljuski mõjutanud bulgaaria päritolu kultuurikriitiku Tzvetan Todorovi raamat Ameerika vallutamisest. Konkista (Ameerika vallutamine hispaanlaste poolt ja sealsete indiaani kultuuride hävitamine – toim) on inimajaloo suurim genotsiid, mille käigus hukkus Todorovi hinnangul umbes 70 miljonit inimest.

«Indiate uurimine» küsib siis, et kuidas see võimalikuks sai?

Põhimõtteliselt küll. Need – või vähemalt suur osa neist –, kes jõhkrusi korda saatsid, pidasid end ju tsiviliseeritud inimesteks. Mind huvitas, kuidas sai mahtuda rafineerituse, peenuse ja teatavate õilsate väärtuste kõrvale äärmine julmus, metsikus ja hoolimatus.

Aga kas pole see praegu täpselt samamoodi?

Mingis mõttes on, mingis mõttes mitte. Teiste rahvaste füüsilise hävitamise mõõtmed ei saa olla samad, sest maailm on võrreldes 16. sajandiga oluliselt muutunud. Aga mitmeid muid selgeid paralleele tänapäevaga leiab küllaga – ennekõike teemas, millele viitab Todorov oma teose «Ameerika vallutamine» alapealkirjaga «Teise probleem». Mida tähendab see teine, kes on meile võõras? Tundub, et teatav arhetüüpne reaktsioon on julmus ja jõhkrus; seda n-ö teist ei sallita, teda tahetakse eemale tõugata.

Viie aasta eest kirjutasite ka eestlaste kohta, et see, mis meid eurooplastest üsna järsult eristab, on hingesuuruse puudumine – et oleme väiklane rahvas, kelle hinges teiste jaoks naljalt kohta ei ole. Olete praegu sama kriitiline?

Olen nii oma mullis elanud, et eestlaste peale pole viimasel ajal jõudnud mõelda. Kuid hoolivuse ja soojuse koha pealt kipuvad eestlased ikka väga kitsid olema ning kindlasti on kultuure, kus teistega arvestamist ja elementaarset viisakust kohtab rohkem kui siin. Eks ma vahel ikka mõtlen selle meie aja peale kõige üldisemas plaanis – kas või sellest, kuidas väärtused on viimase kümnendi jooksul muutunud. Poleks osanud oodatagi, et tarbimiskultuur ja väärtused, mida ta endas kannab, nii kiirelt peale tulevad – nüüd on see muutunud meie elu harjumuspäraseks osaks.

Millises punktis te meelest lääne tsivilisatsioon praeguseks on – kas allakäik on vältimatu?

Ma arvan, et mingis mõttes näitas märke allakäigust juba keskaeg, nii et öelda, justkui oleks see praeguseks alla käinud … ei tea. Praeguses ajas on palju positiivset: võtame või tolerantsi teisitimõtlejate suhtes. Oleme poliitilise korrektsusega suisa teises äärmuses, kuid selle mõte on igatahes õilis – püüd koos eksisteerida võimalikult erineval ja rikkalikul moel. Samas tundub mulle, et teatud väärtuste osas on praegune aeg vaesem kui varasemad ajastud. Eelkõige puudutab see selliseid kategooriaid nagu ülevus ja ilu.

Kui palju te neil teemadel libretist Jan Kausiga ja lavastaja Mart Kolditsaga eelnevalt vestlesite?

Ikka päris palju. Hakkasin Jani kõigepealt oma ideedega kurssi viima, kui tekkis plaan niisugune ooper kirjutada. Lugesime ja vahetasime palju raamatuid.
Selle ooperi sünd on olnud suures osas ikkagi grupitöö minu, libretisti, lavastaja ja näitlejatega.

Miks te üldse pöördusite lääne kultuuri poole? Teid on ju alati huvitanud hommikumaad ning olin kindel, et Märt-Matis Lille esimene ooper põhineb näiteks varasel jaapani luulel.

Ma ise arvasin kümmekond aastat tagasi sedasama. Selle peale, millest ooperi võiks teha, olin ammu mõelnud, kuid žanrina on ooper midagi mu varasemast loomingust hoopis erinevat – mind on alati köitnud pigem lüüriline luule.

Teid on nimetatud muusikaliseks poeediks.

Poeesia on mulle üldiselt üks olulisemaid loomingulisi lähtekohti olnud, kuid eks me kõik ju muutume. Mina olen samamoodi muutunud – ja eks see ooperi kirjutamine seda ka kajastab. Mulle tundub, et sellest, mis mind varem huvitas, olnuks raske ooperit luua, sest haikude või hiina Tangiajastu luule puhul on tegemist pigem meeleseisundiga, mida oleks võib-olla raske draamavormiks kujundada.

Theodor Adorno käsitleb muusikat kui ühiskonna kodeeritud portreed, mida sellest arvate?

See üldistus on muusikas või üldse kunstis üks võimalik tasand – meid ümbritsev maailm tõlgitakse kunstiteoseks, et luua üldistusi. See mõtteviis ei pruugi aga olla paljudele inimestele eriti lähedane ega meeldiv, Näiteks Cage’i teos «4’33’’», mis on ülimalt tähenduslik ja oluline teetähis 20. sajandi muusikas, on paljude jaoks naeruväärne ja tundub tobeda originaalitsemisena. (John Cage oli USA avangardistlik helilooja, kelle teoses «4’33’’» interpreet neli minutit ja kolmkümmend kolm sekundit vaikib – toim.)

Mingil perioodil püüdis ka nüüdismuusika revolutsiooni teha, luua muusikas midagi täiesti uut?

Pidev millegi uue otsing on muidugi lääne kultuurile omane, uudsusega kaasneb värskuse võlu ja loomulikult see on paeluv. Kuid on veel ka palju teisi võimalusi, arvan ma. Mulle meeldib Kundera mõte, et konventsioonide murdjail või murdmisel kui protsessil on palju suurem tõenäosus muutuda klišeeks kui konventsioonidel endil. Varem või hiljem on tarvis suhestuda ka juba tehtuga.

Teie elus on see soov iga hinna eest midagi seninägematut luua möödas?

Kui heliloojana alustasin, oli just tahe luua miskit täiesti uut üks mu suurimaid soove, sest mulle lihtsalt üldse ei meeldinud see, mida 1990ndate alguses eesti muusikas kuulsin. Mind võlus see, mida läänes tehti.

Pääsesite noore mehena juba läände, läksite Soome õppima – kui palju see teid mõjutas?

Pean olema õnnelik, et suhteliselt noorelt oli mul tõesti võimalik tutvuda muusikaga, mida läänes tehti, kas või näiteks 1950ndate modernismiga. Ahmisin sisse tohutuid võimalusi – suurepäraseid raamatukogusid ja häid kontserte, sain välja noppida asju, mis hakkasid mind huvitama. Enesearendamise ja maailmapildi rikastamise võimalused Eestis on kahjuks siiani tunduvalt väiksemad kui Soomes.

Mis seda põhjustab?

Eesti on liiga väike riik, meie piirid on kitsamad. Oleme ka vaesemad, kuid samuti esineb teatavaid erinevusi väärtustes. Mulle meeldib Soome puhul asjaolu, et teatavad elitaarsed asjad peavad olema kättesaadavad – isegi linnaraamatukogu muusikaosa võib võrrelda Sibeliuse akadeemia plaadikoguga. Samas on uue muusika olukord Eestis kaunis hea – seda kirjutatakse, tellitakse ja mängitakse päris palju ning inimesed käivad kontserdil. Samas kipuvad suured kontserdiorganisatsioonid ses suhtes ikka inertsed olema, kuid see on ka mujal nii.

Euroopasse, Eestist välja te ei igatse?

Praegu küll Eestist ära ei taha. Kui oled ära olnud, õpid hindama seda, mis kodus head, ning saad aru, et ideaalset elu pole kusagil. Siin on minu jaoks kõik oluline olemas – lähedased inimesed ja loodus, nii et kui plussid ja miinused paika seada, kalduks kaalukauss kindlalt Eesti poolele. Miinuseks muidugi on Eesti väiksus, kuid sinna pole midagi parata.

Avaldatud: Postimees / 24.10.2009