Minanokkimise tuuled

| Valle-Sten Maiste |

Identiteedi üle on arutatud kõigil ajastutel, ometi jagub vastamata küsimusi ja teema pakub kasvavat põnevust valdkonna-, kultuuri- ja tsivilisatsioonipiire tundmata. 2011. aastal ilmus Oxfordi ülikooli väljaandel kogumik „Mina või minatus“ („Self, No Self“), kus selle üle, millest kõneldakse, kui kõneldakse minast, mõtisklesid koos lääne spekulatiivse (fenomenoloogilise) ja sellele vastanduva loodusteaduslike sümpaatiatega analüütilise vaimufilosoofia esindajad. Lisaks olid autorkonda kaasatud hinduistliku ja budistliku traditsiooni kandjad. Läinud õppeaastal lahati seda raamatut eesti vaimuelu avangardis, Tartu Analüütilise Filosoofia Seminaris.

Seal toimunust Sirbis (8. 03. 2012) ülevaate andnud Vivian Bohl küsib intrigeerivalt: „Kas miski, mida tähistatakse mõistega „mina”, ka tegelikult eksisteerib? Kuidas seletada meile kõigile tuttavat mina-tunnet? Kas eneseteadvus on tõend mina olemasolu kohta? Kuidas on omavahel seotud kogemuse subjektiivne iseloom ja minasus?“ Bohl viitab võimalusele, et mina ei eksisteerigi või siis on ta näol tegu vaid hetkelistest episoodidest koosneva pidevalt muutuva (uue) teadvuse vooluga. Püsiva substantsiaalse mina kontseptsioon ei olevat tänapäeva filosoofias kuigi menukas.

Bohl kirjutab: „Traditsiooniliselt on nii idas kui läänes olnud kasutusel nn „paks” minamõiste, mis tähistab püsivat vaimset substantsi. Selline mina on midagi surematu hinge taolist: olles lahutatav nii kehast kui kogemustest, on mina see, kes ma lõppkokkuvõttes tegelikult olen – keegi, kes mõtleb, kogeb, otsustab. Mina seob erinevad kogemused üheks vooluks ning võimaldab mul end tunda ühe ja sama isikuna läbi elu: ma olen see, kellel on keha ja kelle kogemused pidevalt vahelduvad, kuid kes ometi on midagi enamat kui keha ja kogemuste vool. Nõnda kipuvad inimesed end mõistma.“

Osundatus elab küll edasi õhtumaise uusaja alguses lahvatanud kartesiaanide poleemikas Locke´i ja Hume´i järgijatega. Ometi pole ühegi epohhi tegelik kultuuriline pilt eneseteadvuse osas olnud nii nüansivaene ja monotoonne. Rein Raud nimetab kogumikus „Humanitaarteaduste metodoloogia“ Lääne modernset nägemust subjektist pigem erandlikuks, meenutades ürgset budistlikku arusaama, mille järgi minateadvus on miraaž, mis oma illusoorsusega vaid häda toob ning viidates, et õhtumaiste keeltega võrreldes sotsiaalsete hierarhiatega tihedamalt seotud vietnami ja jaapani keeled ei võimalda descarteslike rõhuasetustega arusaamu subjektsusest hästi väljendadagi jne.

Identiteedi mitmekesistest kultuurilistest avaldumis- ja kujunemisvormidest annab hea ülevaate Joanne Finkelsteini raamat „Enesekujundamise kunst“ („The Art of Self Invention“). Raamatu põhirõhk on popkultuuri, meedia, moe jms suhetel identiteediga. Ent kirjeldatakse ka traditsioonilisemaid identiteediloome tahke, peatudes nii ajaloolistel triksteritel kui moodsatel identiteedivarastel. Finkelstein toob arvukalt näiteid, mis kõnelevad identiteedi juhuslikkusest, mängulisusest, sellest, et identiteet sõltub pigem kontekstist kui mingist püsivast substantsiaalsest tuumast. Ka tõmbab Finkelstein kompleksivabalt paralleele (pop)kultuurilise ainese ning filosoofiliste identiteedimõtestuste vahel, andes mõista, et kultuurilugu kubiseb näidetest, millega mitte ainult argiteadvuse, vaid ka jäigalt polariseerunud filosoofide pilti identiteedist avardada.

Rene Magritte´i, Wilde´i ja Prousti toel ei osunda Finkelstein mitte ainult sellele, et suur osa meie minast toetub sageli valele ja pettusele, vaid viitab, et vigurite ja pettuste abil satume me ka uutele radadele ja mängumaadele ning tegelikult alles avastame ja loome oma identiteeti, millest hiljem nn „loomulik“ mina selekteerub, sealjuures, nagu näitab Richard Rorty (aga ka Žižek, Sloterdijk jmt), valetamise mängust ise ka teadlikud olles. Blaise Pascal kõneles usust, mis saavutatakse palvetamise läbi, mitte vastupidi, st end mingile rituaalile allutades muutuvad omaseks ka sellega seonduvad veendumused. Finkelstein viitab jällegi Anita Brookneri romaanile „Pettus“ („Fraud“), mille tegelane tajub end teiste poolt kontrollitava sisemiselt tühja noore naisena, kes muutub nõnda, nagu teised seda temalt soovivad. Filosoofiliste küsimuste rada, mis kulgeb Locke´i osundatud mina katkendlikkusest kuni minasuse tänaste eitajateni, ei ole midagi ainulaadset ega omaette seisvat.

Kultuurihuvilisele ammu teada tõdesid on kinnitamas nüüd ka tänane teadus nn empiirilise psühholoogia sildi all. Peter T. F. Raggatti jmt uuringud raamatus „Identiteet ja lugu“ („Identity and Story“, toimetanud Dan P. McAdams, Ruthellen Josselson, Amia Lieblich) osundavad, et inimeste enda elu puudutavad jutustused on vähem sidusad ja ühtsed, kui võiks arvata. Vastupidiselt kuulsa psühholoogi Erik Erksoni eeldatule on inimeste minapildid paljutahulised ja vastuolusid täis. Arvukad autorid samas raamatus raporteerivad, kuidas me konstrueerime endaga seonduvaid lugusid vastavalt konteksti ja situatsiooni nõuetele. Konfutsionismi jaoks ent on olnud kogu aeg enesestmõistetav, et inimese (liikuva) identiteedi määrab tema asetus hierarhilises süsteemis.

Erinevalt mitmetest filosoofidest ei pillu kultuuri uurijad jäike ja fundamentaalseid seisukohti mina eksisteerimise või mitteeksisteerimise kohta. Kuivõrd saab aga inimene hakkama sidusat kogemust kasvõi illusoorseltki ühendavate lugudeta, mida paljud humanitaarid, sotsioloogid, psühholoogid inimelu ja identiteedi pärisomaseks osaks on harjunud pidama? Kuivõrd on minatusest võimalik kõnelda meie kehalist kogemust arvestades? Nendele küsimustele ei paista veel selget ja üldteada vastust. Osundab ju Vivian Bohlgi, et valu tundes on narr teoretiseerida, kas see olen ikka mina, kelle oma see valu on. Kultuurilise relatiivsuse tuhinas ei tohiks unustada ka ideed loomulikust inimlikust püsiolemusest. Ajastu, mis tõotab eluea kasvu ja suuremat turvalisust, on enamikele inimestele eelistatav ju ka siis, kui mingi võõra ajastu vaimsuses on palju erutavat ja ihaldusväärset.

Kertu Moppel on noor kunstnik, kelle haare on jahmatavalt võluv. Meil pole ülearu teatraale, kes sulandaksid probleemitu grotesksusega kõrget ja madalat, sünteesiksid enesestmõistetava vabaduse ja erudeeritusega popkultuuripärandit ning mõjuksid kontseptuaalselt mitte ainult kõnekalt, vaid ka värskelt. Samuti pantvangidraama arhetüübi peale rajatud Haneke „Julmad mängud“ on Kertu näidendi kõrval üsna sisutu kunstitükk, ometi on Haneke üks sisukamaid vaatemängukunstnike seas. Kertu draama tüüpidest, kes nietzschelikus õhustikus on andnud identiteedilõhestumisele sõrme, on näitemängu põhjal otsustades siinkirjutaja mälus üks kõige võimsamaid asju, millega noor kunstnik on teatrisse tulnud.

*

Loe “Bloody Mary” kohta veel siit. Vaata ka treilerit.