Meediasündmuse ebaõnnestumise neli võimalikku põhjust

| Madis Kolk |

| Madis Kolk |

Paraku ei haaku Mihkel Raua debüütnäidend „Järgmine voor” lavastaja Mart Kolditsat huvitavate probleemidega.
Von Krahli teatri „Järgmine voor”, autor Mihkel Raud, lavastaja Mart Koldits ja kunstnik Reet Aus. Mängivad Mari Abel, Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa ja Nero Urke. Esietendus 18. I Von Krahli teatris.

Mihkel Raua hinnangud superstaarisaate osalistele on alati väga nauditavad. See, et ta peab formaadikohaselt olema nn kurja kohtuniku rollis – asjaolu, mis on ilmselt tema kuvandi silmatorkavaim tunnus – pole tegelikult nii tähtis, võrreldes tema hea maitse ja professionaalse silmaga, mis jõuavad enamasti väga kiiresti üsna sügavale talendiks pürgija põhituumani ning mille tuvastustulemusi suudab ta ka halastamatu täpsusega väljendada. Muidugi võiks ta ehk mõne noore suhtes, kellele saatesse pääsemine eluküsimus, olla teinekord sõbralikum, sest ma ei tea, kas ja kui paljudel on ta suutnud reaalselt elu ära rikkuda ning kui paljusid pannud mõlgutama kabuuri järele haaramise üle, kuid kriitikasse adekvaatselt suhtuvatel lauljahakatistel on ta hinnanguist kindlasti palju kasu, pannes nad uskuma, et räägitagu mida tahes, tegelikult on olemas ka objektiivne tõde.
Sama läbinägelikku tagasisidet vajaks ka Mart Kolditsa lavastus Mihkel Raua debüütnäidendist „Järgmine voor”. Materjalil on palju õnnestumiseeldusi, nii et selle suhtelise ebaõnnestumise põhjustest on esmapilgul isegi raske aru saada. Kuna ma ei ole Mihkel Raud, ei suuda ma seda ebakõla paari täpse lausega defineerida. Seetõttu pean pakkuma mitu versiooni ning leidma neile ka vastuväited, et hüpotees ei jääks kõlama objektiivse tõena, vaid et selle pikapidavust saaks kohe kontrollida.
Kui ma poleks teadlik Von Krahli teatri näitlejate tugevusest ega austaks Mart Kolditsa võimsat visiooni ja huvitavat teostust enamikus tema varasemates lavastustes, siis kahtlustaksin kesise esietenduselamuse taga lihtsalt tegijate nõrkust. Selle võimaluse aga eelmainitud põhjustel välistan.

Teine ja juba tõenäolisem, kuid siiski vaid osaline põhjus võib peituda lavastuse mõningases ülereklaamituses. Osavas teatriturunduses ei ole küll midagi enneolematut ning paraku on ka lavastuste atraktiivne eelreklaam ja selle mittevastavus tegelikule tulemusele üsna igapäevane asi (seda enam, et ega eelreklaam saagi ju kvaliteeti ennustada, parimal ja ausamal juhul vaid eelootusi suunata). Praegusel juhul võib turunduslik karuteene tuleneda osalt ka lihtsalt sellest, et näidendi temaatika keerleb kuvandiloomise ja selle ohvrite ümber, pannes paratamatult tööle ka lavastuse metatasandi ning tõstes selle samasisulised puudused erilisse fookusse. Kusjuures, nii nagu lugematu hulk eelintervjuusid annab lavastusele teenimatu avansi, põhjustab see tagasilöögi ka reklaaminäole endale. Kui enamasti peavad näitlejad publiku ja kriitiku silmis võtma enda kanda ka dramaturgi ja lavastaja puudused, siis „Järgmine voor” on üks harvu juhtumeid, kus kõneisikuna seab oma näolapi mädanenud tomatitele märklauaks dramaturg ise.

Sealjuures ebaõiglaselt, sest tahan juba eos välistada ka kolmanda võimaluse, justkui ei võimaldaks näidend tugevat lavastust. Tegemist on küll well-made-play’ga, kuid see määratlus iseloomustab rohkem näidendi struktuuri ja toimemehhanisme, andmata negatiivset hinnangut selle tähenduskihtidele. Pigem on tegemist looga, mis oma sõna- ja mõttetäpsuses, rohketes ootamatutes pööretes ja psühholoogilistes allhoovustes eeldab lavastajalt lisaks aktiivsele kontseptuaalsele kaasa- ja edasimõtlemisele ka une pealt töötavat käsitööoskust, mis arvestaks sündmuste ja tegelassuhetega.

Ometi on neist tavamõistes üle libisetud. Lavastus meenutab lugemisproovi, kus sündmusi ja suhteid markeeritakse ning näidendis loodud olukorra väljapääsmatusele ei ole otsitud veenvat lavalist põhjendust. Lavastus mõjub nagu konversatsioonidraama à la Valter Udami „Vastutus”. Muide, see paralleel tõi pähe ka kujutluspildid sellest, mis võinuks saada siis, kui näidendi lavastanukski näiteks Ingo Normet. Või miks mitte Elmo Nüganen. Ühesõnaga keegi, kes ei hakkaks enne dramaturgiga vaidlema, kui on välja selgitanud alusmaterjalis peituva potentsiaali.

Nii et neljas võimalik seletus ongi, et on valitud vale lavastaja, sest suhe näidendi ja lavastaja vahel jätab natuke tellimusliku mulje. Nii nagu suurtes riigiteatrites kuuldavasti keegi lihtsalt „peab” kassatükke lavastama, nii pidi seekord keegi Von Krahli teatrist ette võtma well-made-play. Mis siis, et täiesti korraliku, kuid siiski mitte sellise, mis haakuks lavastajat ennast huvitavate probleemidega.

Siinjuures ma ei arvagi, nagu poleks Koldits suutnud näidendit lugeda sündmusi ja suhteid märkava ja väärtustava pilguga. Pigem pole ta niimoodi tahtnud. On ta ju nii sõnas kui ka oma varasemates lavastuskontseptsioonides küllalt jõuliselt väljendanud, et n-ö olmepsühholoogia on talle igav ega sisalda elutõde. Vähe sellest, tegelikult võiks ka see lavastuses rakendatud distantsil olemise esteetika peita endas sõnumit, sugereerides reklaamimaailma võltsolemuse äratundmistaju (olgugi et dramaturg on ju näidendi kirjutanud siiski seespidise pilguga). Ometi ei ole seda toimivat argipsühholoogiat püütud ka eitada, ületada või vaidlustada, seda on lihtsalt jäädud tuima osavõtmatusega eemalt piidlema. Lavastus hajutab olustikulisust ja püüab kuvada arhetüüpset skeemi kui sellist, kuid see ei tulene üldistusest, vaid kaugest kõrvalpilgust stiilis „ei huvita!”. Selle põhitulemus ongi kõige lihtlabasem ebakõla, et ei ole usutav, kuidas üks nii paradoksaalne situatsioon üldse saab ette tulla.
Võib ju küsida, et miks üldse peaks. Kas peab siis kõike saama käega katsuda, olulisemad on ju ometi tähendustasandid, mis nähtu ajus käivitab? Põhimõtteliselt ju nõus, aga seegi vajab stardipakku. See, kuidas Fred (Nero Urke) žüriiliikmetelt järgmisi samme välja pressib ja ümberpööratud situatsioonis esinema sunnib, ei mõju paratamatuna ei olmelises ega ka karikeeritud võtmes, ka Fredi ja Normani (Juhan Ulfsak) omavahelistest saladustest libisetakse üsna kergelt üle. See ei ole põhjendatud ei realistlikult ega metafoorselt, on vaid näha, et olmepsühholoogiat tahetakse vältida.

Ometi on ju selleks algsituatsiooniks, pidepunktiks, kust filosoofilised üldistused saaksid hakata hargnema, reality show reaalsus. Me poeme küll formaadi taha, aga tegelikult otsime ju seda inimlikku, mis formaadi ületaks. Ka žüriiliikmed, kes formaadist tuleneva õigusega oma ohvreid põrmustavad, ootavad aeg-ajalt võimalust, et mõni ohver annaks ettekäände ka omaenda inimlikkusel esile tulla, et see sedamaid oma kolleegi vastu suunata.

Mihkel Raud loob dramaturgiliselt situatsiooni, kus superstaarisaade mõjub Stanfordi vanglaeksperimendi paroodiana, kuid milles ühinevad mõlema võimalused. Lavastus näib rõhutavat moodsa intellektuaali tõenäolist tõdemust, et mõlema katse aluseks on ju range vabatahtlikkus, seega: mis siin enam moraliseerida, kõik võimalikud inimohvrid on puhas isiklik rumalus. Kuid kas see tõdemus aitab seda psühholoogilist toimemehhanismi kuidagi paremini selgitada? Norman ootab formaadi piire ületanud mängus samamoodi (operaator?) Mustafa sekkumist, nagu oodati punast tulukest Stanfordi katses. Sõnum, et olmepsühholoogia siin ei toimi ning vastavad katseformaadid pole tegelikult eluküsimus, vajaks ja vääriks põhjendatud tõestust ning kunstiliselt veenvat edasiarendust, mitte „probleemi eitamist”.

Avaldatud: Sirp / 26.01.2012