Madame ise on küll täiesti ­vales kohas

| Kairi Prints |

| Kairi Prints |

Von Krahli Teater kutsus taas filmirežissööri lavastama: debüüdiga sai seekord maha Mari­anne Kõrver. Gustave Flaubert’i “Madame Bovary” esietendus möödunud suvel ka Endla teatris Tiit Palu käe all, kuid need kaks lavastust näitavad publikule kaht väga erinevat maadamit. ­

Piret Laurimaa mängitud Emma Bovary on võetud otse Flaubert’i raamatust ja jutustab teatrikeeles oma loo ümber. Mari Abeli proua Bovary Kõrveri lavastuses lähtub küll Flaubert’ist, kuid ei kanna ette ridagi raamatust. Tekst on Kõrveri enda kirjutatud ja on tunda, et lavastusest eraldi dialoog end kätte ei annaks. Teksti ja lavastuse seotus on palju orgaanilisem kui lavastuse eri osade seotus. Teksti nautisin ma ka neis kohtades väga, mis minu meelest lavastuse terviku huvides oleks pigem võinud välja visata.

Kõrver on oma suure potentsiaalipüüdmisvõimega ka filmis silma jäänud ning üldjuhul ma ikkagi usun, et haiglaselt suurenenud fantaasia on igale loovisikule hädavajalik. Siiski võib see mõnikord töötada kunstniku kahjuks, juhul kui ta ei suuda oma head ideed, mis kontekstis aga paraku tööle ei lähe, kasutamata jätta. Ma täiesti mõistan seda olukorda, sest olen ka ise pidevalt värdfantaasiaga hädas. Mina peaksin tunnistama, et ma vajan toimetajat, ja Marianne Kõrver peaks tunnistama, et ta vajab dramaturgi, aga me ei tee seda, sest tunnistamisele peaks järgnema tegu ja siin läheb olukord raskeks. Me ei usalda oma loomingusse teist, sest teine ei saa aru. Me ei näe oma intellektuaalsele ambitsioonile võrdset ja see on iseenesest juba bovaristlik tendents.

Loomulikult ei räägi ma enam ainult endast ja Marianne Kõrverist, vaid pean silmas inimest üldse. Me võime küll uskuda, et midagi endale võrdset leida on võimalik, kuid niipea kui miski, mida oled ihalenud, aktualiseerub, saab sellest otsekohe verise põllega loomaarst Charles Bovary (­Taavi Eelmaa), kes armastab tihket suppi.

Muidugi ei taha me oma bovarismi tunnistada. Sest bovarism tundub rumal ja viljatu. Kui lugeda Flaubert’i romaani, üks silm kinni, ongi see ainult lugu naisest, kes vingub, et ei saa elada nii, nagu ta tahaks, ja viimaks ­tapab end ära. Pilt sellest õnnetust naisest on äärmuseni romantiseeritud, lisatud vaimsust ja kirge, kuid ratsionaalselt võttes on Emma Bovary naine, kes luges lapsena liiga palju halbu raamatuid romantilistest armulugudest ja siis abiellus mehega, kes polnudki tema ihaldatud romaanikangelaste moodi. Nii algas proua eskapistlik elu unistustes, kus kõik oli täiuslik. Mingit võimalust leida vähimatki õnne oma päriselus nii muidugi ei jäänud. Ei oma mehe, lapse ega armukeste juurest.

Mõiste “bovarism” võttis kasutusele prantsuse vähetuntud filosoof ja esseist Jules de Gaultier. Gaultier nimetab bovarismi hälbeks. Ma läheks siit veel edasi ja nimetaks bovaristi haigeks, kes ei lase ennast ravida. Just see mitte ravida laskmine ongi selle haiguse olemus. Bovaristid on nartsissistlikud igavlejad, kellele ei lähe korda maailm, vaid ainult iseenda positsioon maailmas. Ma ei leia selles midagi võluvat ja pean täisbovariste tüütuteks ja nõmedateks. Kuid usun, et teatud bovaristlikke jooni on inimeses lihtne leida ning kui oma hälvet teadvustada, võib selles leida suure loomingulise potentsiaali.

Kuid tagasi lavastuse juurde. Etenduse algus ja lõpp olid täiuslikud. Lavakujundus, muusika ja liikumine esimeses stseenis on nii ilus, et paneb seest surisema. Toimub ­madame Bovary rituaalne vannitamine, süüdatakse küünlaid ja kahistatakse kostüüme, kõik on aeglane ja väljapeetud. Ja siis täiesti lambist – või täpsemalt laest – sõidab alla kaksiratsi harfi seljas istuv Leon (Lauri Lagle), sõrmitsedes pillikeeltel Led Zeppelini “Stairway to Heaveni” veidi kohmakat “töötlust”.

Kogu lavastuses on väga oluline, et madame Bovary unistused ja reaalsus ei ole kunagi õppinud teineteist tundma. Nad elavad samas ruumis, kuid eri sagedusel, nii et neid pole korraga näha. Kuid vaataja näeb neid sagedusi koos kõlamas ja sellest tuleb bovarismi absurd. Kõrveri lavastus pole küll kordagi pingutatult absurdne, vaid tõesti just liiga iha-ablas lähenemine fantaasiale. Kohati näib, et selle asemel, et eesmärk pühitseks abinõu, on abinõu pühitsenud eesmärgi.

See probleem ei kahanda tõsiasja, et Marianne Kõrveri “Madame Bovary” puhul on tegemist väga tugeva lavastajadebüüdiga. Ma ei ütle, et ma poleks seda oodanud, aga ette kujutada, mida laval nägema hakkan, ma küll ei osanud.

Mu absoluutne lemmikkoht on päris lõpus, kus ühe teatud tugigrupi koosolekul tõuseb Emma püsti ja teatab, kuidas talle tundub, et ta on täiesti vales kohas. Vaatas, et kuulutusel põlesid küünlad ja arvas, et seal loetakse ehk luuletusi.

Marianne Kõrver on teatris kindlasti õiges kohas. Tema lavastused (loodame, et ainsusest saab varsti mitmus) on küll luulelisemad ja kaootilisemad kui mõnel teisel, kuid bovaristlike joontega on eesti teatris siiani tõesti ehk liialt tagasi hoitud.

Avaldatud: Eesti Ekspress / 19.04.2011