Lühiühenduste testimine Andreas W, Keskus, 01/2011

| Andreas W |

 

 

LÜLITUSED KLEIDI ALL: Andreas W vaatas Von Krahlis, kas Riina läheb King Kongi juurde, kui King Kong ise ei tule.

Selle lavastusega saab testida vaataja teatritaluvust. Või ei, mitte taluvust, pigem teatrieelistuse tüüpi. Arvatavasti paljud neist, kes tahavad, et teater pakuks neile selge struktuuriga tervikut, mis on paigutatav mingi žanrimääratluse alla, haaravad „King Kongi” vaadates peast kinni. Näiteks kirjutab Margit Tõnson Eesti Ekspressis: „„Aasta hiljem: King Kong ja teised pisiasjad” on kohutav lavastus.” (Tegelikult kiidab TõnsonRiina Maidret King Kongi monoloogi eest ja ma olen temaga selles osas nõus, just täpselt nii, nagu ta ütleb.)

Fragmentaarium

Aga mida vastata lavastuse kohutavuse kohta? Ei, see ei ole kohutav lavastus. See meetod, mida nad kasutavad, ei pruugi lihtsalt kõigile sobida. Ja seal on kohti, mis lavastuse enda etteantud raamistuses ei tööta üldse. Aga oma täielikus katkendlikkuses moodustab ta siiski sidusa struktuuri ja tema osad, mis esimese hooga ei tundu üldse kuidagi kokku klappivat, klapivad siiski.

Asi ei ole ainult tahtmises neid osi omavahel seostatavatena näha. Muidugi on inimajule väga omane ülisidusate märgiruumide komponeerimine, kus kõik on kõigega seoses ja igal asjal on mingi käepärane tähendus, aga seda aju omadust on siiski võimalik vähemalt mingil määral kontrolli all hoida. „King Kongi” etendusel tekib väga kiiresti tunne, et arvatavasti on eesmärk olnud struktuuri moodustavad osad nii erineva stilistika ja rütmiga teha kui võimalik. Ja üldiselt nii see ka läheb. Selles mõttes on „King Kong” isegi väga järjekindlalt ja selgelt lavastatud.

Palju segadust võib tekkida siis, kui vaadata „King Kongi” nagu „PostUganda” järge. Seda ta ei ole, kuigi viiteid „PostUgandale” on kogu „King Kong” tihedalt täis. Igatahes on need kaks märgatavalt paremini analüüsitavad, kui ei püüa nende vahele ühenduslülisid tõmmata. „PostUganda” oli hoolimata suht sarnaselt killustatud struktuurist sisemiselt ühtlane, liikus mööda selget vektorit. „King Kong” lendab laiali nagu katkilöödud elektripirn, ja kus killud just täpselt maha kukuvad, pole ette teada.

Küllap saab „King Kongi” struktuuriga leppida ka siis, kui teda lihtsalt niisama vaatama minna, ilma taustadesse süvenemata. Aga põhjuseid, miks lavastus on niisugune, nagu ta just on, tuleks otsida siiski pigem teooriast. Esimene asi – Maike Lond on siiski tehnik, mitte lihtsalt afekteeritult käituv valge peaga tütarlaps, kellele meeldib laval kitarri mängida. Tema selja taga seisab kaasaegse tehnoloogilise teatri koolkond ja tema käekotist pudenevad välja kruvikeeraja, jootekolb ja raamat „51 High-tech Practical Jokes for the Evil Genius”. Ärge sellist tausta alahinnake. Niisuguse musta minevikuga ei saa tahta teha toredat ja head teatrit. Pealegi, tehnoloogilises koolkonnas ei peeta head teatrit kuigi heaks.

Varjatult tehnoloogiline

Jah, tõde, see koolkond ei ole ikka veel kuigi selgelt nähtav Eesti teatriskeenel, aga ei saaks öelda, viga oleks tegijates või selles, mida nad teevad. Probleem on pigem Eesti teatriskeene üldises positsioneeringus. Tehnoloogiline lähenemine ei ole Eesti teatris kunagi olnud midagi muud kui halvasti nähtav ääreala. Meie tsentraalne maantee on ikka veel näitlejakoolitus ja vaatajasõbralikult üles ehitatud kahevaatuseline näidend. Aga tehnoloogilises lähenemises pole esimesel määravat tähtsust ja teist pole selles süsteemis üldse olemas. Mismoodi peaks selline mõtteviis olema arusaadav või üleüldse äratuntav? Kui puudub igasugune eelhäälestus ja kogemus.

Kui vaadata nüüd „King Kongi” läbi tehnoloogilise teatrimudeli, siis lähevad tema osad oma õigetele kohtadele. Ka selles lavastuses (nagu enamasti tehnoteatris) on kõige olulisem see, kuidas objektid ja materjalid käituvad, mida nad teevad, kui neile anda võimalus teha midagi nende tehnilisest olemusest lähtuvalt. Mismoodi värvilised pinnad katavad üksteist läbi grafoprojektori, kuidas nad üksteisest läbi sulavad. Mismoodi võib rütmistada elektripirnide vilkumist. Kuidas mõjub mikrofoni hingamine ja mis saab dialoogist, kui seda rääkimise asemel kirjutada. Ja veel paljud teised pisiasjad.

Teatri tehnomudelis uuritakse seadmete sisemisi rütme, materjalide iseloome. Aga oma põhilises olemus on tehnoteater sarnane küberpungile. Vastupidiselt laialt levinud eksiarvamusele ei eralda tehnoloogia inimest inimesest, tehnoloogias pole midagi ebainimlikku. Isegi masinlikkus on ainult üks inimlikkuse võimendatud lisafunktsioon. Nii tehnoteatear kui ka küberpunk tegelevad inimese seisunditega, ja minu meelest lähevad tihtipeale kaugemale kui traditsioonilisemad luguderääkimise vormid kultuuris. Nad lähevad sageli hoopis lähemale sellele piirile, kus inimese korrapärane kultuur hakkab lagunema, kus inimene ise hakkab lagunema. Ja peab ennast selleks, et inimeseks jääda, kuidagi uut moodi kokku panema.

Asendamist vajavad detailid

Jah, ma olen nõus, et see teoreetiline arutluskäik ei pruugi sugugi 100% paika pidada, kui me räägime „King Kongist ja teistest pisiasjadest”. „King Kongis” oli mitmeid kohti, kust oleks tulnud plokk välja tõsta, maha kustutada ja asendada see hoopis mingi teistsuguse plokiga. Ka tehnoteatri printsiibid kadusid siin-seal liiga kergekäeliselt läbi lastud lahenduste taha ära. Lõpumonoloogi tekst oleks võinud olla oluliselt paremini kirjutatud, praegu meenutas see 80ndate lõpu keskkoolitüdruku kirja oma päevikule (aga seisundit, mille nad soundi ja valgusega kätte said, see õnneks hajutada ei suutnud).

Aga tehnoteatri peamisele konstruktsiooniprintsiibile vastas „King Kong” ometigi täpselt. See on – võta kõik juppideks lahti, monteeri osad laiali ja pane neist kokku midagi uut, midagi sellist, millest sa isegi ei tea, mis see olla võiks, vähemalt mitte enne, kui sa seda näinud oled. Teate, selle printsiibi juures on lavastuse headus (vanas klassikalises mõttes) viimane asi, mis meile korda läheb.