Lõbusad mängud alkoholi ja relvadega

| Kaarel Kressa |

| Kaarel Kressa |

Uues tükis pantvangivõtjaid kujutavad näitlejad räägivad, kuidas tarkade maniakkide rolli sulandumine käis.
Von Krahli uus lavastus „Bloody Mary” on puhas triller, mis toob kokku teatri kaks generatsiooni. Ott Kartau ja Tõnis Niinemetsa karakterid tungivad Erki Lauri ja Tiina Tauraite mängitud abielupaari koju ja sunnivad ohvreid eri „mänge” mängima. See meenutab vägagi filmi „Funny Games”, selle vahega, et kahel relvastatud maniakil on üllamad plaanid – panna paar elu üle järele mõtlema.

„Protsessi jooksul sai ikka selle filmiga paralleele toodud, ja isegi sellise filmiga nagu „Vääritud tõprad”, eriti Christoph Waltzi tegelaskujuga,” ütleb Niinemets. Kartau arvab aga, et kuna ennast kõrvalt ei näe, ei saa ka teiste järgi näitlema õppida. „Lõpuks teed ikkagi nii, nagu endale õige tundub,” lisab ta. „Lavastaja Kertu Moppel vist ise ei olnudki seda filmi näinud, kui ta näidendi valmis kirjutas.”

Moppeli lavastuses vaheldub põnevik komöödiaga. Publiku sümpaatia kõigub vastavalt sellele, kui sõbralikud või vägivaldsed on parasjagu sissetungijad ja kuidas peab end üleval väikekodanlik abielupaar. Ent nagu soodushinnaga ostetud diivanilgi, peitub ka malbe kodanlase polstri all midagi sünget, kui seda piisavalt kaua torkida.

Niinemetsa sõnul võitleb tema tegelane John selle eest, et inimesed oleksid autentsemad ega klammerduks klišeedesse. „Sõnum oleks elust spontaansemate hetkede otsimine,” arvab ta. „Paraku, kui saalist seda tegelast vaadata, siis ta on päris üdini klišeemees. Ta on mingites käitumisnõksudes kinni – nagu relvahaaramine, mingite sõnade lausumine enne haaramist.”

Alguses pidi Kartau tegelane Albert olema Johnist veelgi aktiivsem, ent hiljem kujunes temast duo „muskel”, sellal kui Albert kehastas aju. „See on lollakas paralleel, aga Albert on nagu „Tõe ja õiguse” Indrek, kes on pidevalt vaatleja rollis,” ütleb Kartau. „Eks John ja Albert ole mõlemad katkised inimesed, kellel on olemas kõik, aga samas mitte midagi – mis panebki neid oma elu huvitavaks tegema. Täiesti üle lugenud inimesed ilmselgelt.”

Vägivaldsed maniakid

Üks, mis vaatajat lavastuse vältel põnevil hoiab, on küsimus, kas kaks sissetungijat ise ikka teavad, mis reeglite järgi mäng käib. Ja kas nad on tegelikult valmis tapma, kui vangid reegleid rikuvad? „Ma arvan, et John ise ka ei tea,” leiab Niinemets. „Etenduse lõpupoole on tal üks monoloog – kui sinnamaani on ta mänginud erinevaid minapilte, siis nüüd on tema hetk ja ta tahab ausalt öelda, mida ta tunneb ja tahab. Siis on ta valmis päästikule vajutama, aga võib-olla tahab ta toru hoopis enda poole suunata.” Kartau usub, et kahele kurjategijale on tähtsam psühholoogiline mäng, mitte füüsiline vägivald. „Vägivald on lihtsalt vahend, mis aitab inimesi kontsentreeruda,” ütleb ta.

Kuidas on maniakkide mängimine noori näitlejaid mõjutanud? „Mul ei ole veel nii palju töid olnud, et ma saaksin enda kohta näitleja öelda. Aga varem pole olnud sellist asja, et pärast esikat on paaripäevane väsimus sees,” tõdeb Niinemets. „Tundsin õhtul proovist koju kõndides, et aju tõesti valutab. Mõtlemist on muidugi teistes lavastuses ka, aga varem olen tundnud pigem füüsilist väsimust.”

Kartau sõnutsi on tema tegelase ja tema tõeline loomus erinevad nagu öö ja päev. „Olen ikkagi pehmo,” tunnistab ta. „Ma käin Mari Pokineniga koos kontserte andmas, see ütleb nii mõndagi, on ju. Ja seda põnevam oli see tükk minu jaoks. Kõige raskem oli sellistest asjadest naudingut tunda, mida me seal teeme. Aga eks kõigil inimestel on muidugi kõik küljed olemas, need avanevad erinevates olukordades.”

Avaldatud: Eesti Päevaleht / 17.03.2013