Les Fleurs du Mal

| |

| TÜL-i ajaveeb |

Iseäralik teatrielamus reedel. Nagu Von Krahl ise seda nimetab – Hispaania sürrealistliku luuletaja Federico Carcia Lorca erootilis-lüüriline draama “Lillede keel”. Lavastaja Rainer Sarnet. (Esietendus 4. aprillil 2012. a.)

Mind valdasid vaatamise järel üsna segased muljed, nii et naudin seekord blogiformaadi võimalust anda edasi põguski mulje, mis kindlasti ei pretendeeri mingisuguse süvakriitika staatusele. Vaid väike reflekteering.

Esines pisut liialt forseeritud karjumist ja vehkimist, aga kokkuvõttes oli lavastus siiski kaunilt kummastav ja sürreaalne, suuresti Lorca väga omapärase poeetika tõttu. Kõhedusttekitav ilu on muudetud grotseki kaudu kohutavaks, lilled kasvavad monstrumeiks, mille lõhn mõjub juba lämmatavalt, aed kasvab metsikuks ja okkaliseks.. Sest ajal lastakse mööda libiseda ja elu raisatakse ootamise peale.

Mõned tegelased tundusid üleliigsed või liialt intensiivseks mängitud, sest neil ei ole oma väga eristuvaid karakterijooni ning näitlejate ainus lahendus näis olevat nad kriisates suureks paisutada. See pani aga pigem pea valutama ja tundus tarbetu efektitsemisena. Tahtnuks edasi anda Põllu geniaalsed read “Vanemuise Biitlitest” (tsiteerin mälu järgi): “Sa oled kogu aeg nii äge, nii põnev, nii etteaimamatu.. See on igav! See kõik on juba olnud, see on igav!“
Näis, kuidas uuenenud koosseis edaspidi toimib.

Etteaimatuse igavusest rääkides – dildode ja suguelunditega vehkimise aeg võiks ehk juba möödas olla. Vähemalt sellisel kujul. Ka see on kõik juba nähtud, juba olnud. Mis see luksuslik baro(/potentsi-)meeter muud olla saaks kui… Nojah.

Karjuvast massist eristusid siiski nii mõnedki näitlejad. Taavi Eelmaa mängis oma tuntud headuses (ja samas värskelt!), Liina Vahtriku vokaal keeras atmosfäärile mõnusaid vinte peale, Mari Pokinen arenes mõjusalt naiivsest tüdrukust kibestunud elatunud naiseks. Tõeliselt vägev oli aga Tiina Tauraite teenijana, kes tõusis minu jaoks vahepeal peategelaseks. Koomilisus on läbi põimitud vana naise elutarkuse ja sapise teravusega, mis on samal ajal segunenud ka ema-armastuseliku tundelisusega, rääkimata näitlejatehnika absoluutsest valdamisest. Võrratu töö hääleaparaadiga. Tõeliselt nauditav mäng.

Tavaliselt ei tohiks kunstnikutöö eraldiseisvana esile tõusta, ent leian, et noore stsenograafi Laura Pählapuu käekiri on siiski mainimist väärt. Rikas segu bollywoodist, campist, sürrist, arhetüüpseist kujundeist, ilust, võikusest (Tiina Tauraite..) ja ülepaisutatusest, mis mõjus kohati väsitavalt, kohati maskeraadlikult, ent siiski köitvalt. Võib-olla paar kraadi oleks vähemaks keeranud, ent tragikoomiline naeruvääristav efekt oli siin ilmselt nii või naa möödapääsmatu.

Hiiglaslik nahkjas roos mõjus aga tõeliselt elavalt. Tekkis kõhedustunne, ega ta viimaks omavoliliselt tegelaste (ja miks mitte ka publiku) üle omakohut mõistma ei hakka.

Viimaks aeg närtsitas monstrumlilled ja tormituul peksis aia segamini.

Lugu jõudis pärale. Lorca tekst lummas.

Avaldatud: TÜL-i ajaveeb / 27.09.2012