Kuus naervat last nutmas

| Ott Karulin |

| Ott Karulin |

Pimeduses lööb sädemeid, aga leek ei lahvata. Kostab vaid tulekivi anuvat kraapimist ning kärsituks muutuva publiku naeruturtsatusi — ikkagi Von Krahli Teater, seega tegemist peab olema irooniaga. Aga ei ole. Minuteid hiljem, tule süttimise järel, tuleb lavale perekond Spitama, riietatud valgesse, nagu eeldab nende nimigi. Neid on kuus: kolm meest ja kolm naist, nagu oli kolm poega ja kolm tütart Zarathustral, zoroastrismi alusepanijal. Järgneb selle muinasiraani tulekummardajate usundi põhiloo tutvustamine: Zarathustra sündis, kuid erinevalt teistest, nutuga ilmale tulevatest lastest, oli temal lai naeratus näol; kade nõid väitis sünninaeratuse halva ende olevat ning käskis poisi ära põletada, kuid tuli seda naervat last ei võtnud; 30-aastasena sai Zarathustra tundma mateeria ja vaimu looja Ahuramazda kuut ilmingut ning hakkas tema õpetust edasi andma — kõigepealt oma kuuele lapsele, siis teistelegi. Ning surres viidi tema keha kõrbesse ringikujulisse Vaikuse Torni, et raisakotkad saaksid nokkida tema liha ning päike luud liivaks paista — vaid nii ei rüveta surnukeha elavate õhku, mulda, vett ega püha tuld.

Vaataja, kel küünilisus vereks, rabeleb selle kõige ajal uskmatuse ja eituse piiril, otsides näitlejate mängust meeleheitlikult vihjeid, mis lubaks toimuva üle naerda, ning ei märkagi, kuidas Krahli trupp vaikselt küünlaleekide kumas liikudes lavastusele selgroo ehitab. Trupp on selliste vaatajate suhtes siiski armulik, nimetades teises stseenis äsja toimunut lasteteatriks. Nii on neile pääsetee kätte näidatud ja nüüd, kus küünikud dekonstrueerivad mõnuga sitta loopivaid turuindiaanlasi ja stringides tulnukjumalaid, saab keskenduda vaatajatele, kes lasteteatrile mõeldes ei näe porolooni vangistatud higist heledahäälset näitlejat, vaid hoiavad meeles naerva lapse ning püha Franciscuse — kõigepealt tuleb lunastada need, kel pole teadvust, ehk linnud, loomad ja lapsed, nagu ütleb üksiklane (Taavi Eelmaa). Just järjepidevus ja lapsed on „The Endi” keskseks teemaks. Maailmalõpp on käes ning juhuks, kui kunagi peaks riigil õnnestuma tsivilisatsiooni taaselustada, saab igaüks talletada 8 GB ulatuses mälestusi, seega, kas võtta kaasa fotod oma lastest või olla ausalt egoistlik ning võimalusel jätkata puhtalt, valgelt lehelt — kiusatus teistkordselt tabula rasa’na alustada on suur. Nii koristab võõrustaja (Erki Laur) kõigepealt laualt külalistest jäänud mus-

tad nõud ning korjab seejärel köögist kokku oma lapsed, heites võrkkorvi pliidi ja kraanikausi kohal olevad laste joonistused ning kappide otsast nende mänguasjad. Lapsed on eksistentsi õi- gustus, mis kammitseb. Kui noor nai- ne (Riina Maidre) ütleb maailmalõpu eelõhtu söömaajal veini ja wok’iroa kõr- vale, et ta pole end kunagi varem pare- mini tundnudki, nendivad emad (Mari Abel, Tiina Tauraite) vaid, et tal pole ju meest ega lapsi ka: „See vist ongi see, mis enamikul inimestel õnne tundmast on takistanud — elu pidev jätkumine.” Olla jätkusuutlik tähendab hoolida inimrassi ellujäämisest. Ega keegi selle- le vastu vaidlegi — küll aga võib seda pilada. Meesnäitleja (Juhan Ulfsak) ot- sus eelistada proovi tulemisele kodus viinuska joomist on sigadus; ema valik proovi hilineda, et püksisittunud lapse tagumik ära puhastada, mõistetav . Kü- simus on selles, millal saab lastest ette- kääne, kate oma argusele individualist- likke motiive tunnistada. Laste omami- ne on aatomipomm kooseksisteerimise sõjas — kui see lõhata, pole teistel pää- su — ning seetõttu ongi laste põhjuse- kilbina kasutamine eriti kalkuleeritud ja küüniline, nagu arvab viinuska vali- nud meesnäitleja.

Lavastus ei kutsu siiski üles vähem lapsi tegema, vaid neile rohkem tähele- panu pöörama. Eelseisev maailmalõpp surub inimkonna sisemise tühikargluse läbi iga nahapoori peeglist nähtavaks ning lausa sunnib mõtlema, milline te- gelikult olla tahetakse. Selle hetke kõige valusam äratundmine on aga teadmi- ne, et me pole mitte midagi teinud, et meie lapsed, seistes kunagi samamoodi lõpu eel, teisiti tunda võiksid — et neile vaataks peeglist vastu naerev nägu. Ja nii ollaksegi viimastel tundidel täiesti ükskõiksed ja alla andnud ning unistatakse uuesti, lapsena alustamisest: „Ma tahan magada ja ma tahan vaikust. Et mul oleks kõht täis, soe ja et ma saaks vajadusel kenasti pissida ja kakada.” Mis aga tagaks selle, et me uuele ringile minnes samamoodi ei lõpetaks — et me ka uues maailmas ei avastaks end õige pea vaid selleks tööl käivat, et joogivett osta? „The End” vastust ei anna, seda oleks ühelt lavastuselt ka pisut palju nõuda. Pigem on see hetkepildistus, duellikinnas tarbimislaudas olesklevale kaasaegsele, kellele piisab teema kõrvalelükkamiseks „ma tean seda juba”-kaardi lauale heitmisest. See on aga sama kultuuritu kui valeindiaanlased (Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak), kes kannavad kataloogist tellitud rahvusliku mustriga hõlste ning äritsevad paaniflööti vangistatud pärandiga, millega neil endil mingit sidet pole. Nii ongi sitt ainuõige materjal, mida kasutada maiade ennustatud maailmalõpukuupäeva 12. 12. 2012 kirjutamiseks, sest inkade rahvalaulust „Kondori lend” on ammu saanud kultuuri(pärandi)le näkku sülitamise hümn, mis ei aja enam isegi naerma. Võib-olla tõesti puuduvad inimkonnal vahendid olukorra ümberpööramiseks ning ainsaks lootuseks on maavälised jõud, kel võimu tsivilisatsioonijuhe ühe ropsuga seinast välja tõmmata ning algusemuna purustades otsast alata. Need suurte linnusulgedega ehitud uhke hoiakuga tegelased on tõelised kondorid, kelle teadmiste tiivaulatus maiste liigikaaslaste omast kordi suurem. Muna, mille jumalanna (Tiina Tauraite) purustab ning mille laialivalguvat sisu teised limpsivad, on küll kinnistunud alguse tähistajana, kuid see, et tulnukkondorite lahkumisele järgneb vaikus ja pimedus, taandab rebu taasloomise jõu sama ahtaks kui pannile löödud härjasilmal. See, et valeindiaanlased jumalatest maha jäänud munase põranda puhtaks lakuvad, ei päästa enam tsivilisatsiooni ning nüüd jääb vaid üle oodata, mil üleelamisserveri toiteks kuhjatud bioloogiline utiliit — surnukehad — otsa saab ning salvestatud mälestused järgemööda arvutiekraanidelt kustuvad. Kõik saavad olema offline. Kuigi riigi rahulik teadvustajahääl (Liina Vahtrik) lubas, et utiliiti jagub serveri töös hoidmiseks miljardiks aastaks, ei lootnud ilmselt keegi, et inimkond saab uue võimaluse naervate lastena otsast alata. Riigil lihtsalt pole selleks võimu, sest ta on üleliigne ning kunstlik moodustis, pelk kõlaritest kostev nähtamatu anonüümsus — seitsmes.

„The Endi” valitseb aga number kuus: laval on kuus näitlejat, lavastuses kuus stseeni; Zarathustral oli kuus last ning Ahuramazdal kuus ilmingut. Kuus on väikseim täiuslik arv, olles oma täisjagajate summa; iga kaht inimest maal eraldab kuus käepigistust ning kuue päevaga lõi jumal maailma. Kristlikus traditsioonis loodi maailm muidugi seitsme päevaga, kuid viimasel päeval ei teinud jumal midagi juurde — puhkas vaid. Kristlik jumal tahtis enda loodud inimestele anda seitsmenda päeva vabaks, et nad saaksid süümepiinadeta tema õpetusele pühenduda, kuid XXI sajandiks on inimkonna eneseteadvus kasvanud eitavaks ülbuseks ning pühast päevast on saanud iseenesestmõistetav looderdamise ja kohustustevaba päev. Jumal on troonilt tõugatud ning tema koha võtnud riik — sama kauge ja kättesaamatu, kuid tõelise võimuta ebajumal. „Sääl, kus lõpeb riik, sääl alles algab inimene, kes pole ülearune,” ütleb Zarathustra poeg Isat Vastra (Juhan Ulfsak) Nietzschet tsiteerides ja just seetõttu valitseb kristlusest vanema zoroastrismi ideedest kantud „The Endi” number kuus ning riik on taandatud elude kohal hõljuvaks valekondoriks. Just kujundite nagu laps, naer ja lind pidev ümbertähistamine on selle Krahli trupilavastuse skelett, mis zoroastristliku maailmavaate selgroole kinnitub, ja seda enam on oluline, et vaatajad pööraksid esimeses stseenis räägitule ja näidatule kogu oma tähelepanu, mitte ei ajaks künismi vanniveel hulpivaid naeruturtsatuse sitajunne taga (ühel etendusel päädis see lõpu- aplausiga tulnukjumalate lahkumise järel). „The End” on üks põhjalikumalt läbi töötatud näidendeid, mis viimasel ajal Eestis teatrilavale jõudnud — nii kaua mõttekaasluse alusel koos töötanud trupilt vähemat ei ootakski. Teksti selgus tuleneb eelkõige oskusest vähem otse välja öelda ning sellele aitab kaasa põhiloost väljajääva õige doseerimine: lavastuses on mängu mittemängimist (teise stseeni köök võiks vabalt olla Erki Lauri ja Tiina Tauraite koduköök, mis annab Lauri viimase stseeni anuvale „Palun mäleta mind!”-karjele õõvastava tegelikkuse kõla) ning eesti teatri korüfeede pila (Panso ja ŠŠapiro pea Pedajase kottide asemel), kuid need on nutikalt koondatud teise, viimsepäeva õhtusöögi stseeni. Seda näilist hingetõmbepausi on vaja sellekski, et kohtumisest perekond Spitamaga hämmingus vaataja veelgi enam segadusse ajada: kui algusstseen paneb paika lavastuse sisulised mängureeglid, siis teise stseeni atmosfääri kannapööre teeb sedasama vormi tasandil. Muidugi kaasneb kiirete vormivahetuste ning ekspressiivsusega oht, et publikul ei jää välise efektsuse nautimise kõrvalt aega kujundite tähendusskaala laienemist tajuda ning et viimaseks, kuuendaks pildiks on saalisolijad unustanud lavastuse algusstseeni rahulikkuse. Mõnel etendusel on neid unustajaid olnud päris palju ja siis tuleb näitlejail mängida lõpupildi kiirstseene vaatajate saalis ringi uitavate pilkude risttules. Ilmselt on probleem siiski XXI sajandi keskendumisvõimetus vaatajas, mitte „The Endi” dramaturgilises koes — naeratuse näole saamine ei peagi kasutajasõbralikus pakendis kätte tulema.

Liiatigi sõltub igaühe enda valikutest, kas surmajärgselt Vaikuse Tornis lebades heidab su surnukehale varju paaniflöödi helides liuglev kultuurituse kondor või tiirutab seal ülal see-sama Zarathustra raisakotkas, et täita oma jumalikku ülesannet nokkida su luud lihast puhtaks, laskmaks päiksel need liivaks paista ja võimaldades sul nii saada olematuks elavate õhku, mulda, vett ja püha tuld rüvetamata. „The Endi” kuuenda, kokkuvõtva stseeni tegelased, lebades publikupoodiumidest ringmüüris, sooviksid kindlasti nihilismikondorit vältida, aga pole sugugi kindel, et see kõigil võimalik on. Kas vaimupuudega naine, kes suuresti sama teadvuseta olend kui linnud, loomad ja lapsed, võib tunda end kindlana? Kuivõrd on oma pärandi täissittunud indiaanlastest parem tütar, kes viimsepäeva eelõhtu perekokkutulekule minemata jätab, sest ta tahab üksi olla? Kas mälusalvestusankeedist mehe ja lapsed välja jätnud emal või mehel, kes salvestas vaid foto iseendast kataloogist tellitud öökulliga, on õigus teistkordselt tabula rasa’na alustada? Mis võimalused on enesetapjatel: noorel naisel, kes kilekotiga hingamisteed kattes mõrvab oma keha, või kahel mehel, kes ettenähtud 8 GB-d ühiskonnakriitiliseks loominguliseks statement’iks kasutavad, mõrvates nii oma vaimu? Ilmselt ei surnud keegi neist, naeratus näol, ning isegi, kui raisakotkad nende liha nokivad, ei tee see olematuks nendepoolseid rüvetusi, kui nad veel elus olid. See on trööstitu järeldus. ÕÕnneks ei koosne kuues pilt ainult kuuest lühistseenist — üks on veel: laps, kes kenasti pakendatud topsist sööki kätte püüab saada, kasutades selleks lusikat, mis tema ümber liikumatult lamavate- le täiskasvanutele paras, aga talle liiga suur. See pole siiski seitsmes, ohtliku vabaduse stseen, vaid uue ajaarvamise esimene — lusikas heidetakse kõrvale ning tuhmuvasse valgusesse jääb kostma lapse naer. On see piisav lohutus, et meie pääsemislootuseta tsivilisatsioonis sama nutuselt edasi elada?

Avaldatud: Teater.Muusika.Kino / Nr.12, 2010