Kummaline jaapani tants hõljus Salme tänava kohal

| Andres Laasik |

| Andres Laasik |

Von Krahli teatri uus lavastus kasvatas ilmekalt kokku protsessi, tulemuse ja jaapani hinge: lavale toodud teos on terviklik.
Butoh-tantsust kantud Von Krahli lavastust „Nibud” ei saa sugugi pidada selle kummalise Jaapanist pärit kunstiliigi Eestisse toojaks, sest aeg-ajalt on sellele omaseid kujundeid olnud nii külaliste kui ka meie oma tantsukunstis. Siiski on „Nibud” terviklik lavastus, mille üks alustala on butoh-tants oma hõlmamatu maailmatunnetusega.

Oma veidra kehakeelega loob butoh-tants suurepärased võimalused teravate karakterite sünniks ja seda võis vaataja „Nibudes” kogeda. Lavalisi võite oli väga erineval määral, sest seda eksootilist koreograafiat pikemalt viljelenud jaapanlasest külalisesineja Ken Mai oli muidugi eelisseisus. Rohkelt oli lavalist enesekindlust ka Soomest pärit Tero Jarttil.

Ken Mai roll kujutas endast tumedate pikkade juustega daami, kelle lugu oli oma vastuolulisuses haarav. Peale karakteri kehastamise sai esituses näha ka tehnilist täpsust. Kõik teised rollid tulid pügala jagu kehvemini välja, aga ärgu olgu see öeldud süüdistusena, sest tehtud prooviperioodi raames võib edenemist heaks pidada.

Postmodernistlikult kirev

Kui butoh-etendustes on laval pika arenguga tantsija kujundirida, siis „Nibud” on postmodernistlikult kirev ja tempokas. Siin on luulet, valgusmängu ja muusikat. Ismo Alanko ja Teho Samuli Majamäki musitseerisid lavatundlikult ja mitmekesiselt, tuues uute teemade ja kujundite toeks järjest uuenevat-arenevat muusikat. Muusika ilmestas ka võimast lõpupuänti, mida Peeter Jalaka puhul võib õigustatult oodata.

Kiire teemade vahetus, mäng transformeeruva ruumiga ja kujundite sundimatus teevad „Nibude” vaatamise meeldivaks, nii et vaataja võib leppida teose puudustega, mis Von Krahli täiesti uuele teeotsale asumisega kaasnesid. Postmodernistlikus teatris kasvavad protsess ja tulemus kokku ja see väljendub näitlejate arendavas sisus, mis tükist välja paistab. Olgu pealegi tants poolik, aga pagas koguneb. „Nibudes” ollakse ühe poole teekonna peal, aga teekond ise on põnev ja väärtuslik.

Avaldatud: Eesti Päevaleht, 2.10.2012