Kumb on sinu kangelane: Homeros või Tuhkatriinu?

| Kairi Prints |

| Kairi Prints |

Elame ajal, mil rahvas vajab taas kangelast. Von Krahli teater toob peagi lavale sumeri eepose ainetel valminud teose “Gilgameš ehk igaviku nupp”, mille dramaturgi Tarmo Jüristoga ajab igavikulistel ja ajalistel teemadel juttu Kairi Prints.
Lavastaja Peeter Jalakas ütleb Von Krahli kodulehel: “Tegemist on täiesti uue looga Gilgameši ja teiste kangelaslugude ainetel. Elame põneval ja muutlikul ajal, mil eepiline vorm on omandamas uut sisu ja tähendust. Meie versioonis kroonib peategelase igavikulisi otsinguid edu, kuid leitav on kaugel sellest, mida kangelane püüdma läks. Nagu elus tihti juhtub.”

Elus juhtub ka nii, et valmistad intervjuuks küsimused või vähemalt suuna ette, aga maandud hoopis teises kohas, kui plaanitud. Selleks ei pea isegi kangelane olema – piisab, kui kuulad teist inimest, mitte ainult iseennast. Isegi see pole tänapäeval enam väga tavaline, mis siis veel kangelasest rääkida.

Kes on tänapäeval kangelane? Kas ta erineb Gilgameši-aja kangelasest?

Müüdid leiavad aset ajas, mis on enne aega. Ei saa küsida, kumb oli enne: kas Lumivalgekese lugu või Tuhkatriinu ball, sest seal ei ole lineaarset ajatelge. Briti idealist John McTaggart eristab A- ja B-seeria aega: üks on absoluutne ja teine episoodiline aeg – üks asi juhtus enne teist. Viimane on kahtlemata samuti müüdis olemas: näiteks enne kui Enkidu suri, sai ta Gilgamešiga sõbraks, aga seda ei saa asetada teiste sündmustega samale ajateljele. Kangelaslugu on ajatu: sa võid selle paigutada konkreetsesse aega, aga lugu ise jookseb ajatus ajas. Kui rääkida konkreetsest nüüdisaegsest kangelasest, siis eks see olegi mu dramaturgilise interpretatsiooni üks tegelikke tõukepunkte.

Prantsuse filosoof Jean-François Lyotard ütleb, et suurte kangelaste aeg on möödas, kuna ei ole enam suuri väljakutseid, postmodernismis on kõik asjad killustunud ja muutunud miniatuurseks ja individuaalseks. Kuna ei usuta enam suurtesse jutustustesse, mis kõiki liidavad, siis pole ruumi ka suure kangelase jaoks. Kuid samas ei jõua üks superkangelase film täna kinolinalt maha minna, kui juba teine peale tuleb, ja ka ümberringi on kõik kohad kangelasi täis. Võta kas või Veerpalu inimketid või viimased presidendivalimised USAs.

Milline kangelane on Andrus Veerpalu?

Veerpalu on kõike muud kui Gilgameši-laadne sõjakas kangelane. Kui vaatad, mida tema dopinguskandaali ajal lehtedes kirjutati ja mida ta pressikonverentsil rääkis, siis jääb mulje lihtsast mehest, kes ei saa sõnagi suust ja kellel tuleb pisar silma, kes on eluaeg omaette rüganud. Seda, mis teeb kangelasest kangelase, ei saa taandada ühele omadusele või arhetüübile – nii ei jää suurt midagi näppude vahele. Igale näitele saad tuua vastunäite. Ühel pool on üllas idealistlik kangelane, teisele poole võib tuua Byroni või Lermontovi kibestunud ja kalestunud kangelase. Mulle tundub, et kangelane on sotsiaalne konstruktsioon. Ta on konstrueeritud vooruse või – paremini öelduna – loomutäiuse läbi. Loomutäius on funktsionaalsus: noa loomutäius on see, et ta lõikab hästi, hobuse oma, et ta jookseb kiiresti. See, mis on inimese loomutäius, on aja jooksul muutunud. Kui viid teatud voorused inimliku maksimumini, saavutadki loomutäiuse. Näiteks kui inimese üks loomutäius võiks olla see, et ta heidab ketast hästi kaugele, siis saab kangelaseks Gerd Kanter, sest ükski inimene ei heida ketast kaugemale kui tema. Siitkaudu jõuame tagasi Veerpaluni. Ta kehastab klassikalisi tammsaarelikke voorusi, mis vastavad eestlaste enesepildile, et õige eestlane on töökas ja tõsine, ei löö lulli, pingutab ning kui mingi asi läheb halvasti, siis pingutab ikka edasi – see pilt on see, millele Veerpalu ideaalselt vastab. Ja ma ei räägi Veerpalust kui inimesest, vaid Veerpalust kui konstruktsioonist.

Kangelane saab olla ainult teiste silmis?

Jah, kangelane saab olla ainult kellegi jaoks ja mingis taustsüsteemis. Kui taustsüsteem vahetub, kaob ka kangelane. Aristoteles kritiseerib “Nikomachose eetikas” Homerose kangelasi, eriti Hektorit, ja ütleb, et tema teod ei ole mingi julgus. Aristotelese jaoks oli voorus tasakaal kahe äärmuse vahel – julgus on tasakaal arguse ja hulljulguse vahel. Aga Homerose kangelased tormasid pea ees surma selleks, et saada kuulsaks.

Kas siis need tänapäeva “meediastaarid” jäävad ka sinna Homerose kangelaste kanti – et teevad midagi lihtsalt selleks, et saavutada kuulsust?

Paralleel on kindlasti olemas, lihtsalt Homerose ajal ei olnud massimeediat, see kuulsus ei tulnud kohe kätte, vaid vaja oli ehitada midagi, mis jäi kestma. Tänapäeval ei mängi kestmajäämise printsiip enam eriti palju rolli. Selle kohta on Daniel J. Boorstinil hea definitsioon: “Kuulus inimene on keegi, kes on tuntud selle poolest, et ta on tuntud.” No kui Achilleus oli tuntud selle poolest, et ta oli võitluses vapper, siis näiteks David Beckham sai alguses tuntuks sellega, et lõi jalaga hästi palli, aga rohkem on ta tuntud selle poolest, et ta on hästi tuntud. Tuntud olemisest on tänapäeval tekkinud omaette voorus, tuntud olemine pole tagajärg, vaid eesmärk: kuulsus ongi see, mida püütakse.

Miks on rahval ikkagi vaja neid Eesti meediastaare, kes on kuulsad selle poolest, et nad on kuulsad? Mis koha nemad leiavad kangelase kontekstis?

Põhjus on ehk lihtsalt selles, et see inimeseks olemise ontoloogiline ruum on pidevas muutumises. Aristotelese järgi oli üks inimese loomutäius füüsiline ilu, mida veel hiljuti enam otseselt – just kristlikust traditsioonist tulenevalt – ei ole vooruseks peetud. Aga kui võtad lahti tänase pildimeedia, siis on näha, et ilu vooruseks pidamine on väga kõvasti tagasi; et füüsiline ilu on midagi, mille järgi hinnatakse inimese väärtust. See pole isegi ainult moeajakirjades kinni, vaid empiiriliste ja sotsioloogiliste uurimustega on tõestatud, et inimesed, keda teised näevad ilusana, on edukamad. Ilu mõjutab seda, kuidas teised sind näevad, ka täiesti väljaspool esteetilist mõõdet. See töötab ka teistpidi: inimesed, kes on võimu juures, hakkavad paistma ilusana. Mõned aastad tagasi, kui Barack Obama võimule tuli, pääses Michelle Obama People Magazine’i 100 maailma ilusaima inimese edetabelisse. Siis laiutati küll käsi, et jah, ta võib küll ilusam olla kui mõni teine esimene leedi, aga vaevalt kuulub ta maailma saja kauneima hulka. Aga ta jõudis sinna just oma positsiooni kaudu.

Miks siis mõnitatakse neid, kes jõuavad kuhugi oma välimuse abil?

Eks selle võib suures osas kirjutada kadeduse arvele. Aga ka inimeste arusaamad loomutäiusest on erinevad. Kas Nõia-Ints on kangelane või ei ole, on minu meelest vale küsimus. Pigem võib küsida, kas Nõia-Ints ütleb sulle midagi selle kohta, kuidas inimesed kangelasi näevad või kuidas kangelasi konstrueeritakse. Seda öelda, kas keegi on kangelane, saab parimal juhul mingis väga kitsas ajalises ja kontekstilises lõigus. Näiteks mingite inimeste jaoks oli Hitler 1933. aastal kangelane. Ta oli päästja. Aga väljaspool Saksamaad (tegelikult ka Saksamaal) oli samal ajal terve hulk inimesi, kelle jaoks ta ei olnud kangelane, vaid just antikangelane. Ja kui kerime aega nüüd 20 aastat edasi, siis paljudele inimestele, kelle jaoks ta oli 1933. aastal kangelane, ta 53. aastal enam kindlasti kangelane ei olnud. Kuidas siis öelda: kas ta oli kangelane, kes langes, või oli ta kogu aeg antikangelane, ainult arvati, et ta on kangelane…

Kangelase konstrueerimisel mängib suurt rolli ideaali kättesaadavus: et ka mina võin olla kangelane?

Sinu kangelane on see, kes viib maksimumini selle parameetri, mis on sulle ideaalina kättesaadav – aga väljaspool seda, mis on sulle isiklikult saavutatav. Näiteks seesama Kanteri näide: me mõlemad võime minna staadionile ja heita ketast ja võime teha nii, et peame teineteisest lugu sedavõrd, kui kaugele teine ketast heidab, aga mis teeb Kanterist meie jaoks kangelase, on see, et tema heidab ketta kaugemale kui kumbki meist, tema maksimeerib inimliku potentsiaali. Aristoteles räägib väga palju potentsiaalsusest ja aktuaalsusest, et potentsiaalselt on marmoriplokis kuju olemas, aga see aktualiseerub teatud tegevuste kaudu. Potentsiaalselt on sinus ja minus kangelane olemas, aga kangelane Aristotelese mõttes on puhas aktuaalsus. Kogu tema potentsiaal on aktualiseerunud.

Ja tema aktuaalsus siis õilistab minu potentsiaali?

Täpselt. Tema aktuaalsuse kaudu omandab sinu potentsiaal tähenduse, ütleb sulle, miks see potentsiaal iseenesest on väärtuslik.

Ja see ei kehti mitte ainult individuaalselt, vaid ka üldiselt inimese kohta: et mida rohkem inimene kui selline on võimeline saavutama, seda õilsam olen mina?

Iseasi, mida see õilsus täpselt tähendab. Näiteks koomiksite puhul on palju arutatud, et kui võtad Batmani või James Bondi, siis nad teevad ju tervet hulka asju, mida sa tavaliselt heaks ei kiidaks: sõidavad tankiga mööda linna ja tulistavad inimesi. Teevad seega asju, mis ei mahu moraalse käitumise piiridesse. Aga asjale võib läheneda ka nii, et vooruslik pole inimene, kes käitub mingil moel, vaid voorus on see, milline sa inimesena oled. Moraalne käitumine on selline, kuidas vooruslik inimene käitub teatud olukorras: selle järgi muutuvad need Batmanid ja Bondid palju mõistetavamaks.

Selle järgi saaks muutuda mõistetavaks ka näiteks Breiviki käitumine?

Jah, kui sinu arusaamine voorusest on samasugune kui tal. Ja meedias näemegi, et terve hulk inimesi ütleb, et Breivik lähtus sellest, kuidas tema maailma näeb, ning see maailmanägemus pole ju sugugi vale. Nii saab tõesti konstrueerida ka Breivikist kangelase ja pidada teda õilsaks.

Uhh, aga tagasi Gilgameši juurde. Lavastuse tutvustus ütleb, et Gilgameš leiab muud, kui ta otsis. Mida sa otsid, mis mõttega inimene üldse otsib kogu aeg?

Isiklikult arvan, et kui sul on täpselt teada, mida sa otsid, siis jääb sul leidmata hulk asju, mida sa võiksid leida. Mulle endale meeldib elada ja mõelda sedapidi, et tähtis on just see protsess, mis iganes siis selle käigus näppu jääb.

See on see eksistentsialistlik otsija, puhas vastuvõtja. Aga teatrist otsib inimene ju tihtipeale kindlaid asju, kas ta saab nüüd ka hoopis midagi muud?

Meie lavastus püüab hoiduda didaktilisusest, selle eesmärk ei ole anda anda vaatajale õiget vastust, vaid tekitada erinevaid küsimusi.

Ja inimesed, kes tulevad vastuseid otsima…

…need loodetavasti ka leiavad, aga see pole asi, mida meie saame anda. Meie saame anda küsimusi.

Aga inimesed, kes kardavad küsimusi?

Nemad saavad vaadata “Gilgameši” suvelavastusena, kus on algus, teekond ja lõpp – omas mõttes õnnelik lõpp –, ja ongi kõik. Aga kes tahab rohkem kaevata ja tähele panna, see leiab sealt ka muid asju. Ühest loost koorub mitu, mis ongi müütidele olemuslik, tõlgendamisvõimalusi on palju ja ükski neist pole vale. Kuidas kõik välja kukub, saab hinnata ikkagi ainult vaataja.

Nii et vastutus on lükatud vaatajale?

Hea meelega veeretaks sinna jah.

Aga on teil ambitsioon vaatajat õilistada?

Ambitsioon kindlasti on. Näis, kui palju potentsiaalist aktualiseerub.

Avaldatud: Eesti Ekspress / 11.08.2011