Kultuuriakadeemia 8. lend: vennad ja õed Karamazovid

| Heili Sibrits |

| Heili Sibrits |

Von Krahli teatris esietendus Kristian Smedsi hullumeelne lavastus «12 Karamazovit», kus mängivad 2007. aasta sügisel TÜ Viljandi kultuuriakadeemiasse õppima asunud ning tänavu kevadel lõpetanud näitlejad ja lavastajad ehk Krahli kursus*. Mis ootab neid ees pärast «12 Karamazovi» Euroopa turneed – Turu, Berliin, Hamburg ja Amsterdam – ja mida teater neile tähendab, seda uuriski Heili Sibrits.

* «12 Karamazovis» ei tee kaasa 8. lennu lõpetanud Siim Sups, Kirsti Villard ja Katre Kaseleht.

———————————————————

1. Mida soovite Eesti teatripildis muuta, mida säilitada?
2. Miks teater ja näitlemine?
3. Seni olulisim roll teatris ja väljaspool teatrit?
4. Mis ootab teid tööalaselt ees pärast «12 Karamazovit»?
5. Viimane teatrielamus?
6. Mida andis 8. lennule juurde see, et olite Krahli kursus?
———————————————————

Ragne Veensalu
Sündinud 18.11.1986, lõpetanud vanalinna hariduskolleegiumi

1. Ideaalses maailmas tahaks, et rohkem teatriinimesi saaks tegeleda teemadega, mis neile tegelikult ka korda lähevad.
2. Kunagi ammu avastasin järsku, et maailmas on inimesed, kes tegelevadki igapäevaselt sellise alaga, ja siis enam ei mõistnud, miks keegi peaks üldse tahtma midagi muud teha.
3. Hedda diplomilavastuses «Hedda Gabler». Ann filmis «Kuhu põgenevad hinged».
4. Kui kõik läheb nii nagu peab, siis jätkan oma väljavalitud erialal.
5. Olen viimasel ajal nii vähe teatrisse jõudnud, et ei tundu päris õige nähtud lavastuste vahel mingit isiklikku tabelit koostama hakata.
6. Võimaluse tutvustada end veidi laiemale publikule ja kohtumised väga erinevate põnevate inimestega nii Eestist kui ka mujalt maailmast.

Maili Metssalu
Sündinud 17.07.1988, lõpetanud Rapla Vesiroosi gümnaasiumi

1. Oh kurat, siin saaks ju hakata eelnenut maha tegema, igavaks ja aegunuks tembeldama ja tõestama iseenda, oma generatsiooni teravust, tugevust ja mida kõike. Samas on praegusel hetkel mu sees suur soov just hoida inimlikkust, armastust ja õrnust, ning kuigi ma usun, et alati tuleb julgelt välja öelda, mis ei meeldi, pole see õige viis ükshaaval nimetada seda, mida ma nii kooliajal kui esimeste teatrielukogemuste läbi valeks pean. Lähenemisnurka tuleb vahetada nii või teisiti. Mitte enam konkureerida ja teisi maha teha, vaid leida iseenda tegevuses see, millesse usud. Loobuda sealjuures mugavusest ja turvalisusest, mis tihtipeale kärbivad suurte mõtete tiibu, ja tegeleda teiste asemel sellega, et ise teeks õiget ja head asja.
2. Teatri kaudu saab inimestele ja iseendale pakkuda võimalust näha ja tunda asju teisiti kui argielus. See on üks vorm väga paljudest, üks mänguline ja elus vorm tulemaks kokku ja kogemaks asju eri nurkade alt. Ja kui teatrit teha, siis on võimalik vormida nii palju ideid ja üksikuid fragmente erinevatest elu osadest suuremaks tervikuks. Mulle see meeldib.
3. Minu olulisemad rollid jäävad siiani diplomilavastustesse. Esimene neist oli Peeter Jalaka «Kuningas Learis» Goneril, järgmine Juhan Ulfsaki «Idiootides» hooldaja ning kuna Ibsen kahjuks ei kirjutanud Hedda Gableri tegelaskujule kipsis jalga, siis jäin kolmandast diplomitööst üsna lõpufaasis ­eemale. Sisemiselt olen kõige surema arengu teinud siiski Smedsi (Kristian Smeds, Soome lavastaja ja Krahli kursuse õppejõud – toim) workshop’ides nelja aasta jooksul. Kuigi õppisin näitlejaks, lavastasin kooli ajal iseseisvalt tüki «Naene ja Dreuf», millest saati lavastamise soov endiselt realiseerimist ootab.
4. Teatrist pole plaaniski loobuda, kuid hetkel ühtegi teatrisse suundumist pole. «Karamazovitest» saadud pisik suunab ilmselt omal käel avastama, kuidas on võimalik teatrit erinevate kunstivormidega ühendada ja kuidas teha sellist teatrit, mis päriselt oluline ja isiklik oleks. Pole välistatud, et sellest katsetamisest saab alguse midagi kindlamat, kuid praegu on hea öelda, et olen avatud diskussioonideks.
5. Ma ei taha nüüd küll ühekülgsena paista, kuid viimane tõelise teatrimaagia kogemine oli Soomes rahvusteatris Kristian Smedsi «Mr Vertigo» lavastus. Elamus ja äratundmine on tekkinud ka enamiku Uku Uusbergi lavastuste juures.
6. Krahl on julge, lammutav, ja vale oleks öelda, et «piire eitav», vaid pigem ütleks «piire mitte loov». Noorel näitlejal ongi just seda tarvis teada, et piirid lähevad sealt, kuhu sa ise need paika paned. Krahlis elamine on olnud avardav ja ainulaadne.

Mari Pokinen
Sündinud 27.05.1988. Lõpetanud Tartu Mart Reiniku gümnaasiumi

1. Sooviksin, et oleks vähem keerutajaid ja targutajaid ning rohkem oma tõe ja inimliku armastuse ja läheduse eest võitlejaid! Et oleks rohkem alandlikkust ja vähem lajatamist! Aga teatris on täna siiski ka palju ilu ja palju neid, kes ilu teevad ja mõistavad – seda peaks hoidma!
2. See on mulle lihtsalt üks võimalus ennast avada ja väljendada ning anda edasi oma tõde ja Armastust. Teater pole mulle küll ainuke variant selleks, kuid muusika kõrval, mis otse puudutab, on teatri maagia ja saladus mulle täna siiski hädavajalikud. Ma naudin tõe ja fiktsiooni vahelise piiri otsimist.
3. Fiametta roll Kristjan Üksküla lavastuses «Kiivad armastajad», Regani roll Peeter Jalaka lavastuses «Kuningas Lear», Mari roll Juhan Ulfsaki lavastuses «Idioodid». Väljaspool teatrit aga Nõiatüdruk Nöbinina roll Elo Seliranna ETV uues lastesarjas «Nöbinina».
4. Ei julge selle kohta veel midagi kosta. Aga teatrist ei plaani esialgu küll loobuda.
5. Käisin viimati Jarek Kasari kirjutatud ja Uku Uusbergi lavastatud «Katuselt» vaatamas ja see oli küll armastust täis.
6. Krahl viis meid kokku väga paljude ilusate ja andekate ja inspireerivate inimestega. Kelle eest saame olla väga tänulikud!

Ott Kartau
Sündinud 08.01.1988, lõpetanud Otepää gümnaasiumi

1. Ma muidugi ei tunne Eesti teatrimaailma nii hästi ja põhjalikult, et ma julgeks nüüd hakata ütlema, mida peab muutma. Aga kui mulle selline võimalus anti ja kui kuskilt nüüd alustada, siis põhilised asjad minu arvates on, et teater ei tohi olla igav ja peab vähemalt teatritegijatele endile korda minema. Teatrit tuleb armastada. Tuleb mõista selle vahendi võimsust. Muidu ei ole vist kogu asjal üldse ju mõtet.
2. Teater ja näitlemine on minu jaoks praegusel hetkel moodus ja võimalus ennast tundma õppida ja pidevalt arendada. See on vahend maailmas hakkamasaamiseks. Teater on see, mille kaudu ennast üldse identifitseerida.
3. Olulisi rolle on olnud mitmeid. Ott «Idiootides», ­Ejlert Lovborg «Hedda Gableris», Poiss 4 ehk Herberti tahtejõud Uku Uusbergi lavastuses «Jõud». Teles on kindlasti olulisimaks Konstaabli roll ETV uues lastesarjas «Nõianeiu Nöbinina».
4. Praeguste plaanide kohaselt hakkan töötama Von Krahli teatris.
5. Viimane teatrielamus oli Gob Squadi «The Kitchen» Põhuteatris. Lõhkus minu jaoks natuke ära mingid väljakujunemisjärgus olevad arusaamad näitlejast ja teatrist ja etenduskunstist üldse. Ma ei olnud lihtsalt sellist asja varem näinud. Kogu tükk oli samas üdini elujaatav ja hästi… kuidas nüüd ütelda… sõbralik. Selle pikemalt lahtikirjutamiseks kuluks mul tunde. Aga jah… viimase elamuse sain sealt.
6. See, et me Krahli kursus olime, tegi meist need, kes me täna oleme. Ja me võime ja saame olla ja olemegi õnnelikud, et me just need oleme.

Madis Mäeorg
Sündinud 07.09.1987, lõpetanud Kadrioru saksa gümnaasiumi

1. Liiga palju on «kombinaaditeatrit». Teatrit tuleks teha mitte müügi ja toodangu, vaid ikka loomingu eesmärgil. Teater peaks eelkõige publikut kasvatama ja harima, mitte pakkuma ainult seda, mida publik tahab, mis müüb. Mulle tundub, et teatri pühadust on kuidagi vähevõitu. Samas on mitmeid truppe, kus aetakse väga tugevalt oma asja ja tehakse seda kirega… see on ainult hea.
2. Teater on huvitav ja põnev vahend elu uurimiseks, vanade tõdede purustamiseks ja uute tõdede leidmiseks. Näitlemine on osa sellest vahendist.
3. Siiani on üks mu lemmikrollidest olnud doktor Dreuf minu kursaõe Maili Metssalu lavastuses «Naene ja Dreuf». Kõige vahvam oli teha kaasa Martti Helde filmis «Külm on», kus ma kehastasin tegelast nimega Nuut.
4. Hetke seisuga tegutsen pärast «Karamazoveid» vabakutselise näitlejana. Kuigi see on natuke hirmutav, tunnen, et seesugust vabadust on mulle praegu vaja.
5. Minu viimane suurem teatrielamus oli lavastus «Kes kardab Virginia Woolfi» Tallinna Linnateatris. Andrus Vaarik oli ikka vapustav, väga tugeva sisemise intensiivsusega näitleja. Pole nii meisterlikku rolli ammu näinud.
6. See andis meile kõige mitmekülgsema hariduse, ­mida praegu Eesti teatrikoolis on võimalik omandada. Tegime nelja aasta jooksul palju huvitavat tööd erinevate inimestega, kelle lähenemine kunstile ja teatrile on väga omanäoline.

Ivo Reinok
Sündinud 02.02.1988, lõpetanud Viljandi maagümnaasiumi

1. Ma sooviksin näha rohkem (ise ka teha) füüsilist teatrit. Natuke palju on laval istumist ja jalutamist.
2. Ma ikka veel mõtlen sellele.
3. «Idioodid» (lavastaja Juhan Ulfsak) – Ivo. «Ühikarotid» (režissöör Ergo Kuld) – Andri.
4. Hetkel oskan öelda, et teatrist ma ei loobu.
5. «Mr Vertigo». Ma olin tol hetkel tõesti teises maailmas.
6. 1) Headele õppejõududele lisaks head õppejõud ja lavastajad väljastpoolt kooli; 2) Võimaluse esineda teatris ja Tallinnas; 3) Kodutunde Von Krahlis.

Liis Lindmaa
Sündinud 20.11.1988, lõpetanud Rakvere gümnaasiumi

1. Mul pole huvi muuta «Eesti teatrimaailma», vaid teha head teatrit ja nautida seda protsessi.
2. Teater, sest mind tõmbab maagia, ja kuna ma veel lendama ega nõiduma pole suutnud õppida, siis näitlemine pakub neile võrdväärset asendust. Üks boonuseid teatri juures on veel, et seal on võimalik end igakülgselt välja elada ja olla milline inimene tahes. Koos teiste samasugustega.
3. Kõik kolm rolli on erinevalt olulised: Goneril «Kuningas Learis», Hedda «Hedda Gableris», Liisu «Idiootides». Ka «12 Karamazovit» on väga oluline. Väljaspool teatrit pole veel endale olulist rolli teinud.
4. Tegutsen edasi näitlejana Von Krahli teatris, sest selline on mu soov.
5. Gob Squadi «Kitchen», sest see oli elus. Kristian Smedsi «Mr Vertigo», sest see oli maagiline.
6. Kokkupuuted imeliste inimestega. Ja tähelepanu.

Kait Kall
Sündinud 19.12.1987, lõpetanud Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi

1. Rohkem tegemisrõõmu ja vähem punnitamist. Samuti vähem hirmu kriitika ja ebaõnnestumiste ees.
2. Sest teisiti ei ole võimalik. Või on?
3. «Idioodid». Peaaegu mina ise. Väljaspool aga animafilmi «Megameel» dublaaž – Titaan (Hal).
4. Jätkan tööd oma valitud erialal. Hetkel veel salastatud.
5. Viimasel «Karamazovite» läbimängul kõndis üks hetk ingel läbi toa.
6. Avarust.

Tõnis Niinemets
Sündinud 10.10.1987, lõpetanud Rakvere gümnaasiumi

1. Ma soovin eesti teatrile rohkem katsetamisjulgust ja eksperimenteerimist, et eelkõige näitleja suudaks üllatada oma mitmekülgsusega. Annan selleks oma parima.
2. Kõik on loogilist teed pidi jõudnud sinna, kus ma hetkel olen. Oma erialavalikul olen järginud pigem sisetunnet ja lasknud asjadel omasoodu minna.
3. Ma tooksin välja need kolm (järjekord ei oma tähtsust): «Hedda Gableris» Jörgen Tesman, «Idiootides» Tõnis ja praegu valmivas «12 Karamazovis» erinevad rollid. Mustfilmi «Legend vägevast seebist», rolliks Paha Poiss.
4. Jään kindlasti teatriga seotuks, sest naudin seda.
5. «The Three Kingdoms» NO99s, viimati nähtud ning kõige eredamalt meeles. Meeldis! Meeldis selle lavastuse võime tekitada minus dilemma – mis on reaalsus ning mis mitte.
6. Väga palju. Võimaluse end Tallinna publikule näidata, teha koostööd erinevate õppejõudude/näitlejate/lavastajatega nii siin kui ka väljaspool Eestit.

Jim Ashilevi
Õppis lavastajaks.
Sündinud 29.08.1984. lõpetanud Tallinna inglise kolledži, Tallinna Ülikooli (audio­visuaalse meedia bakalaureus)

1. Tahaksin selles ise isiklikumalt osaleda. Mind pole selles maailmas veel piisavalt.
2. Sest teatris, kui seal hästi lavastatakse ja näideldakse, taasleitakse mõnikord elu tooraine ja antakse inimesele tagasi tema vägi.
3. Praegune roll Karamazovina. «Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.» Väljaspool aga relvaärikas Parun filmis «Haiged lapsed 2» (režissöör Kristo Viiding).
4. Lavastan, näitlen, kirjutan nii teatris kui väljaspool seda. Teen «OP!-i».
5. Jarek Kasari, Uku Uusbergi, Hannaliisa Uusma ja Jan Tomsoni «Katuselt» Põhuteatris. See oli selge, klaar ja hea ning tuletas meelde, milleks teha seda, mida teha (nii tööl kui kodus).
6. Me sattusime raketile, mis lendas avastamata planeedile, ja nüüd, kus meil on oma tsivilisatsioon ja kultuur, saame inimesi endale külla kutsuda ja paremaid neist kampagi võtta. On juba oldud küll seal Maa peal.

Marion Undusk
Õppis lavastajaks.
Sündinud 24.11.1984, lõpetanud Tallinna 21. kooli, Eesti Kunstiakadeemia, stsenograafia (BA)

1. Ma olen väsinud teatrist, mis koosneb vaid elu mõttetuks tituleerimisest, ängist ja karjetest, et kõik on halvasti. Kui toonitada probleeme, siis tuleks pakkuda ka lootust, midagi ilusat. Kuigi seda on palju komplitseeritum naiivsusse ja igavusse laskumata väljendada.
2. Teater tähendab minu jaoks lähedasi inimesi. Näitlemiseni jõudsin poolkogemata, tänu lavastaja erialale astumisele. «Karamazovid» ja Kristian (Smeds) on ainsad, mis mind sellega köidavad.
3. Marion Karamazov «12 Karamazovis». Väljaspool lava on oluline teatrikunstniku roll.
4. Tööalased seisud on lahtised, aga tõenäoliselt tegelen edasi neli aastat tagasi pooleli jäänud teatrikunstnikutööga ja illustreerin. Kui teater, siis kindlasti vabakutselisena.
5. Maria Petersoni lavastatud «Tuulesaared» Tahkunas, sest see tekitas Suure Tunde.
6. Tänu Peeter Jalaka avatusele hullusteks puutusime kokku väga paljude erinevate lavastajate, õpetajate ja lihtsalt põnevate inimestega, esmajoones aga Kristaniga, kes läbi nelja aasta on suunanud mind (meid) praktika, rohkete vestluste ning suure aususe kaudu julgema anda pärisosa endast, võtma initsiatiivi, «tegutsema, mitte seletama» ja «alati minema vales suunas».

Loore Martma
Õppis lavastajaks.
Sündinud 15.09.1985, lõpetanud Keila gümnaasiumi, Tartu Ülikool, muusika

1. Raudselt üks asi, mis mulle Eesti teatris meeldib, on teatud pidulikkus ning austus näitlejate ja üldse teatritegijate vastu. Neid inimesi tuleb hoida ja väärtustada, sest nad on justkui meie pärimuse edasikandjad, jagades meiega lugusid ja teadmisi ja väärtushinnanguid.
2. Sel kevadel andis TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna juhataja Jaanika Juhanson meile ülesandeks kirjutada väikene vabas vormis… kirjutis, sellesama pealkirjaga «Miks teater». Üks mõte sealt, mis minu jaoks väga oluline on, on see, et kui ma olen tihti enda kohta öelnud, et muusika on minu jaoks mu keel, siis teater on minu jaoks see võimalus, mille sees ma saan oma keeles kõnelda. Miks teater? Sest selles on äratundmine.
3. Kuna õppisin lavastajaks, siis ma niipalju «näitlemist» ei teinud, ent olulisimad lavastused minu jaoks olid «Idioodid» (lav Juhan Ulfsak) ning «Metsluiged» (lav Loore Martma). Ragne Mandri lühifilmis «Väike puust linn» – Kirke. No kui kõik plaanipäraselt sujub ja kokkulepped püsima jäävad, siis jätkan tööd Von Krahli teatris.
5. Tänavu kevadel Turu Linnateatris nähtud «Sad songs from the heart of Europe», lavastajaks Kristian Smeds. See oli väga õrn ja intiimne monotükk, kus peaosa mängis leedu näitlejatar Aldona Bendoriute. Tema tundlikkus ja vahetu olek, musikaalsus, tagasihoidlikkus ning heasoovlikkus, lavastaja ja näitleja koostöö – see kõik oli nii-nii hea. Sain osa millestki väga erilisest.
6. Väga, väga palju võimalusi. Näiteks teha koostööd suurepäraste näitlejate ja lavastajatega, õppida otse vanematelt kolleegidelt, mängida juba alates kolmandast kursusest suurel laval. Ning tõsi, kodutunde Eesti parimast teatrist.

Avaldatud: Postimees / 5.11.2011