Kuidas jutustada muinasjutte?

| Peeter Sauter |

| Peeter Sauter |

Peeter Sauter näeb Von Krahli lastetükis tundlikult doseeritud selgust ja segadust, pinget ja pausi.

Et Von Krahl teeb lastetükki, on tänuväärne. Krahli fännid saavad teatrisse tuua oma lapsed. Sa ei arva, et Krahli lastetükk võiks olla tüütult didaktiline või ninnu-nännu. Sa eeldad, et Krahli lastetükk on ühtviisi vaadatav ja allaneelatav nii lapsele kui vanemale. Ja sa ei pea pettuma. Saal on täis ja igav ei hakka. (Ja piinlik või ebamugav – aga seda on lastetükki tehes päris vältida vist võimatu – hakkab harva.)

Et aga lastetüki on lavastanud Mart Koldits, on algul kahtlus. Kas ei jää asi uduseks ja segaseks ja mingit lugu ei räägitagi? Laps on ju harjunud kuulama narratiivi ja nägema selgeid tegelasi. Kuid ta ei taha, et lugu oleks liiga pikk ja hargnev ja tegelased liiga hämarate tegutsemismotiividega. Siis väsib laps ära. Nukuteatris töötamise ajast mäletan, et ükskõik kui hea on tükk, umbes neljakümnendal minutil hakkab saalitäis lapsi sahistama ja häält tegema. Nende vastuvõtupuhver on täis ja enam pidevat tähelepanu hoida ei saa. Tee vaheaeg. (Tegelikult väsib vanainimene ka umbes siis ära, aga teeb näo, et ei väsi, ei sahista jalgu ega krabista kommipaberiga, aga laseb ajul veidi uidata või tukastada ja vaatab siis edasi.) Õnneks on Koldits siin doseerinud tundliku lavastajakäega selgust ja segadust, pinget ja pausi. Ja nagu ikka, on laval kõige efektsemad päris asjad, siin elus tuli ja veest tehtud vihm, mida mu laps pärast käega katsumas käis.

“Von Krahli muinasjuttudes” on raamlugu, mis seiklused kokku võtab (Hiina valitseja saadab oma pimeda poja metsa surema ja poisist saab lindude keelt õppides ja loomadega suheldes muinasjutuvestja, kes tajub elu sügavamalt kui nägijad), ja on palju pisikesi muinasjutte ja lookesi, mis jooksujalu, hoo ja elaaniga maha mängitakse, ja segaseks neist ükski ei jää. Nende hulgas on originaalsemaid ja mõni pisut kulunud moraaliga (südamega näeb paremini kui silmadega), aga jutustatakse neid sentimendipedaali alla vajutamata ja sestap kannatab vaadata ja kuulata.

Minu kuuene naabritüdruk Maria Marta mäletas pärast kogu loost pimedat poissi ja üheksane Sissi arvas kõige üllatavamaks võluurni, mis algul paljundab sissekukkunud prille, seejärel seepi, münte ja lõpuks surnud vanaisasid. Jah, mõte surnud vanaisade paljundamisest on hea. (Urn paljundab häid asju ja sest on tulu, aga mida paremaks lähevad paljundatavad asjad, seda kahtlasem on urni efekt. Paljundatavat raha ei viitsi ega jaksa enam keegi kokku riisuda ja riisuma saadetakse armas vanaisa, kes kukub urni ja sureb. Vanaisa ise on ka väärtuslik, aga nüüd tekib kiiresti tohutu hulk surnud vanaisasid, kes tuleb kõik viisakalt maha matta.) Vabandust, et kõige parema loo ära rääkisin, aga tundub, et see pakkus järelemõtlemist nii lapsele kui mulle. Pole viga, krõbedaid lugusid on seal veel. Ülbe tiigri suu suudab sulgeda vaid kärnkonn, kes ülbusele veel mitu vinti peale keerab ja demonstreerib ülbitsejale ülbust. Tõesti-tõesti, see pole just lääge moralism.

Pakutakse ka absurdi paremas võtmes. Monoloogi esitab melanhoolne põder, kes hakkab arutlema, et mis üldse on olemas. Miski ju nagu oleks? Aga mis? Või ikkagi pole? (Aga see põder pole purjus soomlane.) Tundub, et palju vigureid ja trikke ja keelelisi nalju on leitud viieliikmelise näitlejakambaga improviseerides ja loodetavasti õnnestub mängulusti käimas hoida ka tükki palju kordi kedrates. Võib ju olla, et millalgi oleks vaja nalju pisut värskendada, lihtsalt, et oleks lõbus mängida, ja värske misanstseeni lahendus mõne näitleja poolt võiks käivitada kreatiivsuse teistes. Võiks püüda laval üksteistki üllatada.

Repliiginaljade hulgas on magedamaid (üks mees elas isegi hundi silmas, see pidi olema väga väike mees) ja paremaid (ostke laiskvorsti, see on nii laisk, et ei viitsigi halvaks minna). Reipalt liigutatakse suud ja ajusid, kurjaks ega tänitavaks ei minda.

Muide, tükk algab väga riskantse ülesandega näitlejatele. Tuleb lastele mängida lapsi, kes hakkavad mängima kedagi teist. Mitmekordne mäng. Nagu hakkaks hiinlastele mängima hiinlasi, kes püüavad etendada lätlasi. Õnneks ei keskenduta laste teesklemisele, mis lastel kiiresti ära viskaks, vaid minnakse tempokalt tegutsedes edasi ja edasi (vana hea “tuju-tempo-diktsioon” töötab).

Mart Kolditsa suurim teene ongi ehk, et ta on viinud edasi Von Krahli vaimu, kus narratiivist olulisem on nakatav mängimise vägi, isikupäraselt nihestatud vaatepunktid elule ja näiteks kogemustega Liina Vahtriku ja nelja noorema näitleja sulandamine tugevaks meeskonnaks.

Ja see ongi muinasjutujutustamise tuum: mitte idee või moraal (need võivad ju ka olla, aga parem, kui nad tekivad kuulaja peas ega kanta ette liual), vaid rääkida tuleb nii, et jäädaks kuulama, siis ongi kõik tehtud.

Avaldatud: Eesti Ekspress / 12.01.2013