Kristian Smeds levitab kättemaksukunsti

| Andres Laasik |

| Andres Laasik |

Soome lavastaja toob laupäeval Von Krahli lavale noorte näitlejatega tüki „12 Karamazovit”.

„Väikesed riigid, kus rahvas põrkab pidevalt kokku ellujäämisprobleemidega, viljeldakse kättemaksukunsti,” ütleb „12 Karamazovi” lavastaja Kristian Smeds. „Nii on see Soomes ja Eestis. Meie ajalugu on elus püsimise ajalugu.”

Smedsi sõnul on soome näitleja oma olemuselt kättemaksja ja selle väite tõestamiseks jutustab ta soome rahvaluule kaudu meieni jõudnud Soome ristiusustamise aegse loo piiskop Henrikust ja talumees Lallist, mille ainetel on muuseas Veljo Tormis komponeerinud teose „Piiskop ja pagan”.

Smeds esitab oma versiooni rahvapärimusest: „Piiskop tuli Lalli koju. Seal oli laual soe leib ja Lalli soe naine. Piiskop sõi leiva ja pruukis naise. Lalli tuli koju, ja mis ta näeb: leib söödud ja naine rikutud. Mees võtab kirve ja põrutab suuskadega piiskopile järele. Järve jääl saab Lalli piiskopi saani kätte. Mees lööb Henriku pea kirvega ühe hoobiga pooleks. Seejärel võtab ta piiskopi tiaara, paneb endale pähe ja tantsib. Mees, kes pole kunagi tantsinud, tantsib, kui teoks on saanud kättemaks. Selline ongi väikeste rahvaste kunst.”

Noorte, kevadel kooli lõpetanud näitlejatega on teinud lisaks Viljandi kultuuriakadeemia õppejõududele tööd veel Saša Pepeljajev, Peeter Jalakas, Juhan Ulfsak ja Riia Uue Teatri lavastaja Mara Kimele. Smedsi hinnangul on Eestis nagu teisteski Baltimaade teatrikoolides valdav Stanislavski mallidele vastav õpetus.

„Von Krahli kaardivägi on saanud sellise õpetuse ja see on hea. Mis tahes meetod on parem kui meetodi puudumine,” sedastab ta. Smedsi sõnul on ta püüdnud tuua noorte näitlejateni teistsugust teatriõpetust ja teistsugust tehnikat. „Minu eeskujuks on Jouko Turkka ekstaatiline teater, selle emotsionaalsus. Tahan, et teatris võetaks kasutusele seinast läbiminemise energia. Olen püüdnud nende ees püstitada küsimusi kunstist ja moraalist. Olen püüdnud teha selgeks, et kunstnik on oma loomult alati vastuvoolu mineja, kelle ülesanne on ühiskonna raputamine.”

Nabanöör katkeb

Aastatel 2007–2011 Viljandi kultuuriakadeemias õppinud kursus oli Kristian Smedsiga pidevas koostöös. „Peeter Jalakas kutsus mind osalema selles koolitamise projektis. Mind paelus see, et üks väike teater nagu Von Krahl koolitab endale ühes kõrgkoolis kursuse. See on midagi sellist, mida Soomes ei juhtu. Nii saigi minust osa selle kursuse õpetajaskonnast,” meenutab Smeds.
Kolmel esimesel aastal seisnes õppetöö proovitsüklites, kus igal aastal tehti 24 proovi jooksul tööd valitud materjaliga. „Ma leppisin Peetriga kokku, et Dostojevski teos „Vennad Karamazovid” on see, mille kallal võiks neli aastat tööd teha. See on üks väärikas raamat riiulis. Kui õppetöö esimesel aastal oleks tulnud välja, et see teos ei sobi, ma oleks teinud midagi muud. Aga sobis,” räägib Smeds.

Sel aastal lisandusid „Vendade Karamazovitega” tehtud tööle proovid aprillis-mais ja augustis-septembris. Etendama hakatakse tükki Von Krahli laval oktoobris ja novembris ning loodetavasti edaspidigi. Et lavastus sündis kultuuripealinnade Tallinna ja Turu ühise projektina, mängitakse kümme etendust 25. oktoobrist 9. novembrini Turus.

Lisaks Eesti ja Soome etendustele on „12 Karamazovit” kutsutud ka kaugemale. 1. ja 2. detsembril mängitakse lavastust Berliinis Nordwindi festivalil. 12. ja 13. detsembril on esinemine Amsterdamis. Veel on olemas kutse Hamburgi.

Smedsi sõnul „12 Karamazovi” esietenduse järel õpetamise nabanöör katkeb. „Mis nendega edasi juhtub, sõltub juba neist. Kui nad peaks tulevikus minult abi paluma, tulgu küsima, ma vastan,” lubab ta.

Kuigi reklaamidest on võimalik lugeda, et tegemist on Dostojevski romaani õige vaba tõlgendusega, on oodata paksule romaanile vastavat teatrimaratoni. Etendus kestab üle nelja tunni.

Avaldatud: Eesti Päevaleht / 30.09.2011