Kolmeteistaastane taob kõvasti trummi

| |

| Andres Laasik |

„13” käib ringi mööda väikeseid teemasid, väikeseid probleeme, aga midagi suurt ei suudeta neist kokku aretada.
Von Krahli noorte jõudude tehtud remake Merle Karusoo lavastusest „Olen kolmeteistkümne aastane” ei kannata võrdlust originaaliga ja see olekski ebaõiglane.

32 aastat tagasi välja tulnud lavastuse suur jõud peitus lisaks lavastusele ka ümbritsevas ühiskonnas. Vaatajad kippusid kandma kolmeteistaastaste maailmavalu laiemale pinnale, tähendustel oli kalduvus kasvada suuremaks kui asi ise. Praegu see ei toimi, vähemalt on see nii Von Krahli lavastuse „13” puhul.

Suurim erinevus tüki „13” ja selle kolmekümne aasta taguse analoogia vahel seisneb soolises fookuses. „Olen kolmeteistkümne aastane” oli poiste tükk. Poiste läbielamised ja mõtted tõusid esile ja küllap nii oligi mõeldud, sest mängima olid kutsutud Guido Kangur, Rein Oja, Andrus Vaarik, Villu Kangur ja Toomas Lõhmuste. Oli veel Katrin Saukas, kuid sellest hoolimata oli see poiste tükk.

Trummide pulseeriv rütm

„13” on seevastu tüdrukute lavastus. Mitte just osatäitjate arvu (kolm naist ja viis meest), kuid teemade poolest kindlasti. Tüdrukutega seotud teemad on lavastuses justkui olulisemad ja ka huvitavamad. Või on poisse näidatud primitiivsete ja vägivaldsetena, ehk siis lihtsamatena. Heaks näiteks on stseen, mis kujutas noorte meeste pulbitsevaid hormoone. Selle kineetiline energia andis lõbusal moel edasi pinget, mis noori mehi vallata võib.

Noorte neidude mõttemaailm oli samuti kriitilisel moel lavale toodud, kuid seal oli kaasaegseid teemasid, ajalist kõla, mis tundusid ausate ja olulistena. Isegi selline tühine teema nagu noore neiu (Liis Lindmaa) hirm oma kehakaalu kilogrammide ees tundus omandavat ajalise tähenduse.

Tegelaste lugudest ja läbielamistest tundus olulisem lavastuse pulseeriv rütm, mis elas etendust pea pidevalt saatvas trummimuusikas. Need trummihelid olid teatud arenguga ja tähenduselt mitmekesised. Siin oli olemas noorusele omane lihtsustatus ja energia, mis aitas vormida lavastuse üldisemaid kujundeid.

Mis puutub aga tõstatatud teemadesse ja nende tähendustesse, siis kuulub „13” väikesesse skaalasse. Tükk käib mööda väikeseid teemasid ja probleeme ning midagi suurt ei suudetagi neist kokku aretada. Ja mine võta kinni, kas selles noores põlvkonnas, kes praegu kuuendas ja seitsmendas klassis käis, ongi olukord selline. Või oleks lugu teine, kui uuritud ainesesse oleks õnnestunud end sügavamalt sisse puurida.

Avaldatud: Eesti Päevaleht / 14.06.2012