Kolm noort naist julgustavad suurelt unistama

| Ada Maitseva |

| Ada Maltseva |

Tallinnas Von Krahli teatri Külgkorvis mängitakse sel nädalal kolme noore naise ühislavastust „OmaOma”.

Selline omalaadne ühislooming, kus ollakse võrdselt dramaturgid, lavastajad ja esinejad, õpetas asjaosalisi üksteist usaldama ning andis uut inspiratsiooni. Kolme noort kunstnikku ühendab see, et kõik nad on lõpetanud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia. Mari Pokinen näitlejana, Annika Viibus tantsukunstnikuna ja Luise Sommer valguskujundajana. Mari Pokinen on Von Krahli teatri näitlejana ja ka lauljana juba päris tuntud ning lapsed teavad teda kui nõianeiu Nöbinina ETV lastesarjast, ülejäänud kaks naist on aga laiema avalikkuse tähelepanust seni veidi kõrvale jäänud. Tantsija ja koreograaf Annika Viibus elab Pärnus ning töötab seal moe- ja tantsukoolis Gabriele kaasaegse tantsu õpetaja ja õppetöö suunajana ning õpetab tantsu Haapsalus T-Stuudios. Ka valgus- ja videokunstnik Luise Sommer elab Pärnus, tema töötab Pärnu kontserdimajas valguskujundajana.

Kolm soovi said teoks
Ühislavastus, milles kolm naist väljendavad end muusika, tantsu ja valgusmängu kaudu, sündis Mari Pokineni sõnul justkui iseenesestmõistetava ettevõtmisena kõigi kolme soovide ja vajaduste elluviimiseks. „Annika võttis minuga aasta tagasi ühendust, et tema tahaks endast midagi anda ja tantsida. Mina tundsin vajadust muusikat teha, aga kuidagi uuel moel, kellegagi koos. Ja Luise ilmumine oli juba veel loomulikum. Siis hakkasimegi õiget hetke ootama, mil meie plaan võiks teoks saada. Vahepeal saime kokku, rääkisime palju ja jagasime ennast. Lõpuks juhtus kõik nagu iseenesest,” lisab Pokinen.

„Selline kolme peale ühine ettevõtmine andis hästi suure enese ja üksteise usaldamise kogemuse,” tunnistab ta. „Kuna me ei näinud end kõrvalt, siis oli vaja usaldada. Ja see ettevõtmine andis ka vaikuse ja kohalolemise usaldamise kogemuse. Püüdsime mitte mõelda sellele, mida teised, kes meid vaatama tulevad, arvavad. Aga viimasel hetkel tekkis mul küll hirm. Sest tundsin ka väga suurt vastutust. Olen ju Von Krahlis tööl ja kartsin ootusi, millega meid vaatama tullakse. Ma polnud oma muusikat varem Von Krahli lavale sellisel moel kaasa võtnud. Tundsin hästi suurt avalikuks saamise momenti. Aga see kõik õpetas jällegi ennast usaldama. Ja minu kõrval olid Annika ja Luise, kellele sai igal hetkel toetuda. Sest tegime seda koos. Sain endale kaks väga head sõpra,” räägib noor laulja ja näitleja, kelle pagasis on palju põnevaid rolle. Näiteks mängis ta Von Krahlis Kristian Smedsi lavaloos „12 Karamazovit” ühte kaheteistkümnest Karamazovist.

„Von Krahl kasvatas ja õpetas meid selle nelja aasta vältel, mis meie kursus Viljandis õppis. Ja oli meile koduteatriks. Kõik meie diplomietendused valmisid seal. Pärast kooli sinna minek oli kuidagi loomulik jätk. Von Krahlis on vabadust ja oma vaimu. See ongi eriline,” kiidab ta.

Valgus jutustab lugu
Tantsu ja muusika kõrval on lavatükis tähtsal kohal valgusmäng. „Mind on alati köitnud mäng täieliku pimeduse ja pimestavalt ereda valguse vahel. Mind huvitavad valguse langemine, peegeldused ja moodus, kuidas see objekti välja joonistab. Lisaks on paeluv see, et valgusega on võimalik aidata vaatajal lugu jutustada, assotsiatsioone tekitada ja meeleolu luua. Valguskujunduseni on mind kindlasti viinud ka tehnikahuvi ja isa, kes töötab teatris,” põhjendab valguskujundaja Luise Sommer oma huvi valguskunsti vastu.

Noor kunstnik on jõudnud kaasa lüüa paljudes lavaprojektides. „Isegi nii paljudes, et raske on järge pidada,” tõdeb ta. „Enne Pärnus kontserdimajas tööle asumist tegin tööd Tallinnas VAT-teatris. “„Ingel, ingel, vii mind taeva…” ja „Kirjaklambritest vöö” olid huvitavad protsessid ning Liis Ilula koreograafiale on mulle alati meeldinud valgust luua. „Lumekuninganna” muusikal oli väljakutse, kus osatäitjatele, koorile, orkestrile, tantsutrupile ja efektidele pidi valgust jätkuma,” nimetab Sommer põnevamaid tegemisi. “„OmaOma” projekti kaudu sain oma ideid väljendada nii, nagu ma viimasel ajal igatsenud olen, ja see teeb lihtsalt hingele pai,” kiidab ta. „Sain kogemuse, et kolme naise koostöö on võimalik. Kolm eri vormi kujunesid tervikuks kuidagi väga loomulikult ja mõistlikult. Sain kogemuse, et usaldamine on võimalik. Paljud andsid meile hoogu ja ostsid usalduse alusel juba piletid ette ära, teadmata, mis sellest projektist välja tuleb. Ka Von Krahli teater usaldas meid ning lasi Külgkorvi mõneks nädalaks selle projekti pesaks muuta,” tunnustab ta.

Hea algus uuteks tegudeks
Kõik kolm tõdevad, et said ühisest ettevõtmisest suurepärase kogemuse ja uut inspiratsiooni edasiste mõtete teostamiseks. Kuigi ettevõtmine pole veel päriselt läbi – homme ja ülehomme on etendused veel ees.

„Tantsulavastuste loomise koha pealt on mul palju unistusi, mis pole veel teoks saanud, aga küll tuleb nendegi aeg. „OmaOma” ei ole minu jaoks mitte nii palju tantsulavastus, vaid pigem üks lugu, mida me koos jutustame. Unistuse täitumine on see kas või selles mõttes, et ühe etenduse loomisel on raske ette kujutada soojemat protsessi,” sõnab tantsukunstnik Annika Viibus. Ta lisab, et sai lavastusest julgustava kogemuse nii loomingulise poole pealt kui ka inimesena. „Minus on taas tekkinud julgus inimesi enda ümber usaldada, sest olen seda etendust luues saanud suure usalduse vääriliseks, nii Mari ja Luise poolt kui ka Von Krahli ja Hooandja kaudu toetajate ning teiste poolehoidjate näol,” tõdeb Viibus ning lisab, et on kogu loometööst siiani väga inspireeritud ega taha kuidagi sellest mullist välja tulla, mis viimase paari nädalaga tema ümber on tekkinud. „Ma ei ole mõelnud väga täpselt edasiste plaanide peale. Esialgu püüan lihtsalt oma n-ö päriseluga taas harjuda, et teaks, kuhu ja kuidas edasi minna,” lisab ta.

Ka Luise Sommer tunnistab, et sai ettevõtmisest julgust juurde, et alustada uue ja suurema väljakutsega. „Algus on tehtud, nüüd on lihtsam edasi minna ja meeliülendavaid atmosfääre looma hakata,” kinnitab ta.

Kuidas oma unistusi ellu viia?
Lavatükis „OmaOma” väljendavad kolm noort kunstnikku oma unistusi ning hirme, et äkki need ei täitugi. Eks sageli tundubki unistuse täideviimine võimatu ja isegi hullumeelne. Mida öelda julgustuseks kõikidele unistajatele?
Mari Pokinen: „Unistused lihtsalt lähevad täide, see on tõestatud!”
Annika Viibus: „Unistuste täideviimine pole kunagi võimatu, mõneni jõudmine võib lihtsalt võtta nii kaua aega, et kannatus pannakse tõsiselt proovile. Aga unistama peab. Palju! Ja kui on soov, et unistusest saaks reaalsus, peab ise lihtsalt natuke kaasa aitama.”

Luise Sommer: „Unistama peab, ja iga päev natuke. Kui järjekindel olla, siis universum järjestab kõik nii, et need unistused täituvad. Unistades tuleb ka ettevaatlik olla, sest unistused muutuvad ajas.”

Avaldatud: Linnaleht / 25.01.2013