Kogudus

| Siim Sinamäe |

Sammud trepikojas. Minimaalne sotsiaalne kontakt, vähim võimalik liigutus inimlikkuseks. Sünnipäevad, pulmad, soolaleivapeod, matused – saame kokku, moodustame hulga, tähistame hetki suurest elust, teatud verstaposte, hapraid, seeläbi vastandades neid hetki suurele elule enesele. Kui me üksteist kokku pole kutsunud, siis oleme indiviidid. Seisame bussipeatuses, kaasas kõik need sõnad, mis meile kunagi üteldud on ja mõtted, mis neist mõteldud.

Koguduse moodustamiseks on vaja vähemalt kahteteist inimest. Indiviidid jagavad osaluse omavahel ära, jäädes endaks vaid 8,33% ulatuses. Tekib pöörde- ja vastuvõtukoht. Introspektsioon on põhjatu kaev – väljapoole vaatamiseks tuleb kaevust välja ronida, vähemalt servani, olgu see mis tahes arvu inimeste turjalt. Aga ärge võtke mipoolset eksitamist endale hinge, ärge arvake, et see kaevuservani üles turnimine on analoogne üle laipade minemisega – laip ei kanna raskust. Tema jaoks on see möödanik. Miks me kipume osalust jagama… miks me pihime?

Võib-olla on meile nõnda palju hinge situtud, et ventiil on umbes, mahtu koguneb ning lõppeks on ka süda sellest ilmatuma raske. Või on koorem muud laadi – me ei oska alati õigeid asju teha, tõtt-öelda ei tea vahel üldse, mida peaks tegema, isegi valet mitte. Oma tegevusetuses muutume nähtamatuks ja on ju kõige raskemad need nähtused, mis ilmnevad teiste puudumisel – pimedus ja vaikus.

Aga kohas, kus sa moodustad iseendast kõigest 8,33%, on nähtamatuks jäämine vähetõenäoline. 11 silmapaari vaatavad sind, seest välja. Peida nägu kätesse, hüppa üle lombi ja äärekivi – ikka vaatavad. Palju on õlgadel, üteldu, mõteldu, veel-olemata ja ära-jäänu oma kõikvõimalikkuses. Hunnik segadust ripub raskuseks, trepist minna nõnda ei jaksa. Tihtilugu ei leia me ennast selle alt üles. Risu hõljub ümber, püüa sellest läbi astuda – paratamatult tuleb ta meiega kaasa.

Aga reisile minnes tuleb silmas pidada, et me saaks iseenda kaasa võetud, segaduse eest üles leitud. Kui läheme pikemaks, teeme lahkumispeo. Moodustame hulga. Pihime üksteisele. Kardame eesolevat, meenutame olnut. Aastavahetusel lubame järgmisel kaheteistkümnel kuul, üksteisest hoostatuna, olla paremad, me kõik lubame olla paremad. Üksi aga…

Ma arvan, et see võiks kuidagi nii olla, et kommunism on liiga ilus idee, et inimkond temaga midagi teha oskaks. Jumal tegi meid oma näo järgi ja juba sellese akti on sisse kirjutatud teatud tilk eneseimetlust, omakasupüüdlikkust. Kirikult on läbi aegade igasuguste sigaduste osas šnitti võetud – küll jahti uskmatutele, tuleriitu, teibasse aetud päid. Ligimesearmastus ei ole eriti sajandivahetustele nõnda vastu pidanud nagu teda piiblis silmas peetud on. Ainult väiksed vastupanutaskud, sammud trepikojas, minimaalne sotsiaalne kontakt.

Miks me kõike koos ei tee? Vaid verstapostidel kohtume. Töölismassiividel on ajaloos oma jõud olnud, nüüd oleme kuidagi kildudeks, kõnnime, raskus turjal, jalad tugevamaks ei saa, ainult põlved põruvad. Ei oska aidata ennast, ei oska aidata teisi. Ju siis olemegi määratud kehadeks edevuse massihauda. Pime öö, alati sama, valgusetus iseeneses kinni.