Keegi ei räägi koeraga normaalselt

| Siim Sinamäe |

Kõikidest maapealsetest organismidest on inimene teadaolevalt ainuke, kes on võimeline kirjeldama, isegi seda, mis on olnud väga ammu. Me räägime. Üldiselt sõnadega, võime appi võtta käed-jalad, pildid, muusika – mõnikord ütleb kõige rohkem aga vaikus. Tühimik, katkestus, paus.

Me sünnime, katkestades olematuse, vastu tahtmist. Edasi ei lähe väga palju paremini, suhu topitakse lutt, selga riided, ühtäkki koolipinki, siis topitakse diplom kätte ja kõige lõpus topitakse…

Enne seda, kui jõutakse kõige lõppu, läbitakse hunnik katkestusi ja toppimisi, pause ja liikumisi – just sellest vaheldusest tekibki mälu, vaata! Und tunneme läbi ärkveloleku, märga läbi kuiva, toppimist läbi selle katkestuse, pausi pausiga pausist – toppimisega. Seda on ääretult palju ja vahel täidab lüngad miski muu, kui me ise; valesid asju ei saa teada, küll aga võib neid mäletada.

Kes tahtis väiksena saada kosmonaudiks, kes tuletõrjujaks. Mõni meist ei tahtnud saada selleks, kes ta praegu on, aga ta ei kurda. Täpsema ettekujutuse puudumine ei ole eal kedagi takistanud. Piisab ainult unistamisest, raketi kütuseplokis peituvast peenmehaanikast saab nõnda lupsti mööda, samuti sadadest õppustest, tahmunud kulmudest, kõrbenud juuksekarvadest. Me ei pruugi mäletada, kust me tuletõrjumise või kosmonautluse kohta teada saime – see ei olegi oluline. Oluline on see tunne, see impulss, mis ärgitas mõtte ja mälu. Mis see mäletamine muud on, kui tunded. Aga et valesid asju võib mäletada, kuigi tunne on õige… see on ajaülene lahing, see küsimus tõe järele, kui ühtäkki-

Võitlus. Kelle, mille pärast, kes kurat teab. Vehklejad räägivad omavahel läbi. Normaalselt. Kuidas tuleks lae alt laekuvat lööki pareerida, milline liigutus järgneb metallide kokkupuutele, mõned sammud. Löök. Läbirääkimised. Löök. Veel paar sammu. Ühtäkki kõlab raksatus. Hobumehe matšeete on põrandas kinni, sahiseb oma asendis kui telekanal, mille programm ööseks lõppenud. “Oh sa raisk,” kõlab tühjade kätega võitleja suust. Oh sa raisk. Tera päästetakse parketist, juhtunut püütakse korrata, ent tulutult.

Iga sündmus on ainukordne ja loob uue võimalikkuse. Me improviseerime ennast hommikuti voodist välja, sussid varba otsa, vee keema. Kindlustunnet millegi püsiva osas tegelikult ei ole – päike ei pruugi homme tõusta, mõistlik on arvata, et ta tuleb. Muidugi on. Me kirjeldame, abilisteks käed-jalad, kuidas ta tõusis eile, ja üks päev varem, kogu elu on nähtud, et tõuseb!

Vahel ei tule välja. Kirjeldamine. Me kas liialdame, räägime liiga vähe või millestki sellisest, mida pole silmas peetud. Lähme paratamatult raksu, lööme ukse pauguga kinni ja trambime jalgu. On imepärane, et me üldsegi üksteisest vahel aru kipume saama. Pole ime, et keegi ei räägi koeraga normaalselt. Et me langeme põlvili, ütleme “oh-sa-kui-nunnu” ja teeme talle lõua alt pai, sest me ei saa temast aru. Soovime ju meiegi, et kui meist aru ei saada, peetaks meid nunnuks, langetaks me ees põlvili ja tehtaks meile lõua alt pai. See on iseenesestmõistetav lähedus, seal kohas, kus on näitude postipanemise kuupäev, auk dressipükstes ja mure selle üle, kas muna sai praetud ühtlaselt või peaks tal laskma veel mõne minuti olla.

Kaugel on ooperid, kirjanduspreemiad, järgmine suve-(s)hitt. Lihtsad asjad on lähedal, mälu, need tunded, mis selle üles ehitavad. Õhin, mis käib sõnadega kaasas aga pole kunagi neis endis. Vaata, kuidas keegi räägib oma esimesest suudlusest! Kui erksad on need sädemed, mis silmist välja purskuvad, kuidas õhetab põsk, tõuseb turi.

Lavastus on suudlus teatriga. Intiimne akt, mis ei pruugi olla midagi enamat, kui täpselt see. Sa võid läbi selle saada enda kohta teadma, või tema kohta, kes sind suudleb. Klappi ei pruugi alati tekkida… aga kas pole mitte suudlus juba iseenesest imeline? See jääb meile meelde. Tunne jääb meelde. Miski muu ei olegi oluline, kirjeldagu me seda kuis tahes.